Chestnuts roasting on an open fire

Ma tean, et olen lasknud liiga kaua oodata teil seda hetke, mil ma end kätte võtan ja uue postituse tehtud saan, New York on lihtsalt rohkem kui täiskohaga lover. Võite Kaidile aitäh öelda, kes mu südametunnistusele meelde tuletas, et võiksin väljapoole suurt õuna ka seikasid jagada :P

Mõni nädal tagasi käisime Niagara juga vaatamas. Vau! See oli ikka tõepoolest elamus, millest ennem aru ei saa kui ise koha peal ära käid. Võimas on vist vähe öeldud. Aga ilma seiklusteta pole siiski mõtet siin ilmas midagi teha eksju, siit ka minu õpetussõnad, ärge mitte ilmaski minge reisile odava hiina reisifirmaga lihtsalt selleks, et raha säästa :D Ma ei oskagi seda kõike võrdväärselt kirjeldada, mis seal toimus, aga noh veider oli juba alguses kui see ekskursioonijuht rääkima hakkas. "Hi, my first name is Weing, and my last name is also Weing, so you can call me Weing Weing" eem okei.. Kahjuks pole võimalik seda imelist aktsenti siia juurde mustvalgelt juurde vürtsitada...oii kui te vaid oleks seda kuulnud. "Niiiuuu jooor iis a veeeri teistii aaappple...everyone wants to take a bite, yes guys yes guys" Mõne aja pärast tahtis ta, et terve bussitäis paneks kirja tema telefoninumbri, siis me pidime kõik ette kujutama, mis juhtub  kui kõik 50 inimest käivad ühe korra bussi wc-s "Umagine guys imagine, veeery bad smell, veeeery veeery bad smell. Ühesõnaga kui tahad wc-sse minna, siis pead talle helistama või smsi saatma, ei pea bussis püsti tõusma. Jess! Olgu veel öeldud, et me olime bussis ainukesed mitteasiaadid, kõik ülejäänud olid hiinakad ja valdavas enamuses eelajaloolised pensionärid. Meie kõrval üle vahekäigu istus hiina vanamees kes haigutas iga kord nii valjusti üle bussi, et ma mõtlesin et ta hakkab surema. Ees istus depresseerunud hiina naine oma mehega, kellega nad terve reisi jooksul vahetasid umbes 4 sõna. Ausalt. Küll sellel oli ikka kibestunud elum ta rääkis bussijuhiga ka rohkem kui oma mehega, käis siis meie peale kaebamas, et me naerame. No vabandage väga,  päevasel ajal reisil olles naerda on tõepoolest midagi ennekuulmatut eks. Asi lõppes sellega, et me pidime teisel päeval bussi tagaotsa kolima, kus siis pidavat olema parem rahuneda või misiganes.

Päeval käisime ühes kummalises turistipoes, kus oli kolm hiiglaslikku mängulooma, karu, põder ja pühvel vms. Tahtsin Mariannele karuga pilti teha, põlvitasin siis nende loomade kõrvale, et nendega samas suuruses olla enam vähem ja üks veider india mees tuli ja tõstis pool pühvlit mulle õla peale. Nojah..äge reisiseltskond oli küll...Ei hakka üldse rääkima, kommunistlikus korras äratuskellade seadmisest jne, igatahes vaatepilt Niagarale oli suurepärane, õhtul lausa maagiline, vaatega öisele säravale Kanadale. Jälle oli raske uskuda, et see kõik on päriselt.

Pühapäeval käisime Sandraga vaatamas Julliard Schooli uute tantsude etendusi. Täitsa rabatud jälle...eriti kui mõelda, et need on veel õpilased, kes seda teevad..oijah võtab ikka ohkama küll. Täna hommikul olid minuga contemporary tunnis tüdruk ja poiss, ma pakun vanuses umbes 8, kelle jalag tõusid vabatahtlikult ikka nii kõrva taha ja saltod lendasid järjest...mida kõike oleks andnud, et endal selles vanuses sellised võimalused oleks olnud...

Eelmisel nädalavahetusel toimus kesklinnas jõuluvanade rongkäik jook vms, ise kahjuks sel korral sinna ei jõudnud, kuna käisime Williamsburgis igasugu vintage turge ja laatasid uudistamas. aga pm võisid kõik vabatahtlikult kesklinna jõuluvanakostüümides marssima minna, kõik tänavad olid punased. Ilmselt olid lapsed päääris segaduses. Noh arvatavasti mitte ainult lapsed. Õhtul kui väljas käisime olid kõik baarid ja pubid juba joobes päkapikke täis :D

Toiduvärvi pole siin iialgi liiga palju. Kui tavaline piparmündinäts on üsna sageli roheline, siis roheliseks ta ka jääb, ükskõik mitu tundi sa seda ka ei näriks.

Jõuluaeg on siin ilus. Eks ikka kipuvad jõulu ajal mõtted rohkem kodu peale ka. Peale teie kõigi kallite igatsen lund, glägi ja verivorsti, jõululõhna. Aga meil on kodus üleni ära kaunistatud kuusk, palju jõulutulesid ja jõuluküünlaid. Linn on ilusam kui iial varem. Eile käisime ühes Manhattani kautusebaaris, see on läbi kahe korruse, alumisel saab  tantsida ja ülemisel on hiigalslik õueterrass vaatega kogu Manhattanile, ja uskumatute jõulukaunistustega. Et välja külm ei hakkaks saavad kõik selga tõmmata punased kapuutsidega fliisimantlid.
Aga kombestiku juurde, mulle tundub, et Eestis ja Euroopas üldse on jõulud siiski veel enam perekesksem ja rahulikum kodune püha, siin on ka superilus ja soe, aga veidi rohkem kommertslik. Glögi oleme siin rootslastega igal pool otsinud, no ei ole, kui midagi sellelaadset on siis on see reeglina nagu kuum morss. Nad joovad siin kuuma õunasiidrit (alkoholivaba) ja munalikööri.
Et olemist veidi kodusemaks muuta käisin eile Eesti Majas. Väga mõnus reede õhtu oli. Jõulutunne kohe võimendus mitu korda..Seal oli seekord niii nii hubane kõigi küünalde ja jõululõhnadega, sõin õhtusöögiks verivorsti hapukapsaga ja lõpuks ometi leidisn ainukese koha USAs vist, kus saab hõõgveini. Istusime seal kuni päris hilisõhtuni, jõime hõõgveini ja lobisesime, majaperenaine tegi majatuuri, jube ilus on see muide!! Päris õdus oli seal eesti keeles rääkides ja jõululaule kuulates..peaaegu nagu kodus oleks olnud, seda oli hetkeks enne jõule vaja :D Enne siinseid jõululõunaid tulevad mul vist esmakordselt SKypejõulud, jeeei eesti tehnoloogia!! :P
Igatahes on mul kodus veel rootsi piparkoogitaigent (Ikeast) ja nüüd ka veidi hapukapsast ja verivorsti Eesti Majast. Aga muidugi ei maitse see kõik päris nii nagu eesti kodus.. :)

Siin olles olen nii mõneski olukorras mõelndu, et "Kui keegi oleks mulle mõned kuud tagasi öelnud, et nii läheb siis ma oleks naernud ja poleks seda uskunud.." Nii oli näiteks siis, kui ma olin päikeselisel pühapäevahommikul Brooklyn Bridgel, kui nägin Ricky Martinit autos istumas, kui omale stepptantsu kingad ostsin, kui mu üks suurimaid lemmikkoreograafe, kelle videosid ma olen aastaid kodus vaadanud ja imetlenud (Sonya Tayeh) meile tundi andis, kui ma olin samas tunnis So You Think You Can Dance võitja Melanie Moore-ga, kui me tantsisime siinsete supertoredate inimestega New Yorki reedeõhtustel pidudel, kui avastasin, et mul on siinkandis selliseid hingesugulasi, kes on mulle alati palju lähemal elanud, aga kellega me teisel pool maakera nüüd oleme kokku juhtunud, kui ma NY kodu võtmed kätte sain jne jne jne. Üks sellistest hetketest oli eelmisel  nädalal , kui ma läksin oma esimesele auditionile ja mul läks hästi. Nii, palun nüüd mitte lõhki naerda, see oli hip hopi audition. Ma ei tea, kuidas ma sellega olen hakanud tegelema ja kuidasmis väevõimuga ma end sinna vedasin, aga hästi mul läks ja naljakas oli ka. Ega see mingi suur suur asi ei ole, aga kuskilt tuleb alustada ja uusi väljakutseid elus vastu võtta :D
Eile käsisime ühel päris suurel hip hop sessionil v practice nightil, lihtsalt vaatamas/tantismas. Noh pigem vaatamas, sest tase oli nii metsik. Siin on muide väga tavaline tantsijate seas, et käiakse väljas puhtalt selleks et harjutada. Ilma alkoholita tantsitakse varaste tundideni välja..practice makes perfect.

Weeeeerk!

Vogueing on hoopis omaette maailm, see ei ole lihtsalt tantustil vaid selle taga on hiiglaslik kultuur, eriline universum rangete reeglite ja tavadega. Kes huvi tunneb, siis vaadake vogue piibelfilmi "Paris is Burning". Olen vaiksel seda maailma avastama hakanud, osalt oma huvist ja osalt tänu mõndadele uutele kallitele sõpradele, kes sel alal mõnda aega tegutsenud on ja teavad ikka päris hästi, mis nad teevad.

Kooliväliselt käime seda vahepeal jilisõhtuti klubides harjutamas. Puhtalt treenimise eesmärgril. Teisipäeval käisin oma elu esimesel päris vogueingi üritusel. See on ikka täielik underground. M pole midagi selliseid battleid mitte kusagil näinud. Sõnadeta reeglid ja gender blender, omaette sõnavara, kultuur, mis on üüratu aga millest pole paljudel tavainimestel aimugi. No seal oli ikka väga palju drag queene ja muid tegelasi, kelle puhul oli võimatu aru saada kas tegu on siis nüüd päris naisega või mitte päris naisega. Ja enamikel juhtudel ma panin mööda, siiralt uskudes, et see või teine tsikk küll ei saa mees olla...aga ennäe imet... Ja olgu veel öeldud, et selliseid outfite ja nahast, neetidest, karusnahkadest jne kuni viiekordse platvormiga kingadeni pole ma isegi NY kunstiütitustel näinud.
Battleid oli hästi mitmes kategoorias. Põnveam osa oli see, et mu väga hea sõber võistles ka esimest korda elus. Peaks siinkohal mainima, et tegemist on päris profi noormehega, aga ta hääletati suht varakult välja, nagu hiljem paljud ütlesid, siis ilmselt selle pärast, et ta pole valge. Paljud selle ala tegijad on valgete inimeste suhtes väga "shady-d", arvates, et vogue on mustade ala. Hoolimata sellest, et maailmas on päris mitmeid selle ala tipptegijaid valged. Kuigi pärast seda repliiki vaatasin enda ümber ringi ja tõepoolest, peale saali peale oli vist kokku 5 valget inimest, kõik olid mustanahalised.

New Yorkis elavad inimesed teist moodi, sest nad unistavad teist moodi. Üks mu koolikaaslane ptles, et NYs võib päeval lihtsalt oma kodus oma toas voodi peal istuda ja unistada. Siinne aura on erinev. Inimesed julgevad unistada suurelt ja tõsimeeli kõigesse uskudes. Unistused lähevad päriselt täide.
Päris kummaline on mõelda, et mind õpetavad koolis need inimesed, keda olen aastaid Madonna või Beyonce jne videotes või Top Modelsites või Step Up-is näinud, või kes on sinna koreograafiaid teinud. Niiet võtke see julgus unistada ja unistustesse uskuda, it's a small world, kõik on võimalik.

Meil oli eelmiselt nädalal 18 kraadi sooja, täna oli selline Londoni ilm...vaatame mis edasi saab.

Tegime täna päris tundeküllase flashmobi abieluettepaneku jaoks. See toimus päris uhkes NY ööklubis vaatega kogu Manhattanile. Pruut ega keegi teine ei osanud üldse kahtlustada mis toimuma hakkab...niiet nägi jälle päris palju puhast siirust ja õnne, võttis kohe seest värisema :)

Sõidan juba mõne tunni pärast nädalavahetuseks linnast välja...Niagara juga vaatama, peaks vist magama minema...

Thankful for living the dream

Mis teil esimese asjana seostub sõnaga Tänupühad? Kalkun? Jee mul oli ka nii. Esimest korda elus siis kogesin ameeriklaste lemmikuid Thanksgiving-uid. Ma pole kunagi põhjalikumalt sellesse pühasse süvenenud. Nüüd aga mõtlen ja imestan, et miks see ei ole ometi rahvusvaheline riigipüha? Siin on tegemist ääretult olulise sündmusega. Nagu mainitud, see on riigipüha, mingit õppimist ega töötegemist sel päeval ei toimu. Päeva põhieesmärk on väljendada oma tänu kõige selle eest, mille eest tunned, et oled tänulik. Minu meelest, me teeme seda liiga vähe. Vähemalt ma leian küll, et mulle on elus väga palju antud,  aga ma pole kindel kas selle eest piisavalt (tihti) ja tänulikkust väljendan. Siin räägitakse sellest hästi palju. Nii tänavapildis, koolis, igasugustes jutuajamistes, kõikide facebooki postitused on ka täis tänuavaldusi. Minu meelest on geniaalne, anda inimestele vaba päev, et seda kõik olulist endale meelde tuletada ja väljendada. Muidugi lõpetav päeva hiiiiiiglaslik ammerikalik söögiorgia suure kalkuni ja saja miljoni muu asjaga perekonna ringis, mis on igati armas. Eks sellesk ongi inimestele vaba päev antud, et kõik saaks koju sõita, kes vähegi kaugemal elab. Igatahes, kui ma kunagi mingil kummalisel põhjusel siit ära peaks kolima :D siis see on tähtpäev, mille võtan endaga kaasa igasse maailma otsa. Ma olen väga tänulik selle eest, et mul on armastav perekond, maailma kõige suurepärasemad sõbrad, kes on alati minu jaoks olemas, kõiksuguste võimaluste eest, mis mulle on elus antud, tantsu eest ja selle eest, võimaluse eest tegeleda igapäevasel sellega, mida üle kõige armastan ja puhtalt selle eest, et end õnnelikuna saan tunda. Niiet aitäh teile kõigile, kes te seda loete ja üldse olemas olete :)

Päev ei ole täis ainult emotsionaalseid tänuavaldusi ja muidu õgardlust. Hommikul oli meil siin hiiglaslik paraad. Õhupallide puhumist alustati juba eile ja tean, et mass rahvast käis vaatamas, millega tegu on. Ma ei saanud pihta päris hästi sellele ja olin eilse õhtu koolis ja peol. Olen harjunud et kõik siinsed pidustused ja paraadid kestavad mingi 5 tunni kanti ja lootsin selle peale ka täna hommikul, kui veidi hiljem kohale läksin. Seekord pidin ikka kahetsema ka veidi, sest vaatepilt oli liiga võimas ja ületas kõiksugu ootusi, ning kahjuks nägin ainult lõppu. Aga tänavahel oli lisalks orkestritele miljoneid cheerleadereid, kõndivaid piparkoogimehikesi, küpsisemaskotte, ratastel ringi veerev Central Park, Alice Wonderland, ja no kõike, mida vähegi võlumaailma nimetaja alla panna saab, ma olin ikka eufoorias nagu 4 aastane laps. Päriselt ka!! Tundsin, et olen täpselt 4 ja sattunud kuhugi Narnia laadesse kohta metroost välja astudes ja kõiksugu imed on võimalikud ja  üllatused sellised, mida ei oska oodatagi. Rongkäigul hõljusid pm pilvelõhkujte kõrgused õhupallid, mis olid kõiksugu multikategelaste kujuga. Neid navigeerisid all nööridega vähemalt 25 inimest korraga õhupalli kohta. Ja jah, Ronald Mc Donald võib olla sama suur kui Donalt Trumpi maja! Ma pole mitte kunagi midagi sellist näinud. Unes ka. Pildid tulevad Facebooki kohe varsti, aga siin on link kohalike fotograafide jäärvustustest http://www.google.com/search?q=thanksgiving+parade+2012&hl=en&client=safari&tbo=d&rls=en&source=lnms&tbm=isch&sa=X&ei=9QKvUPvpO5LK0AH-jYHoBg&ved=0CAcQ_AUoAA&biw=1279&bih=593

Meie kalkun on endiselt veel külmkapis, ootame kuna ameeriklasest korterikaalane koju jõuab ja selle ameerikapäraselt ära küpsetab :D Tegime siis lademetes kooke banaaniglasuuriga :) I'm never eating again..

Nii kesköö on kohe käes, see tähendab et kohe algab Black Friday, poodides on metsikud soodustused ja need tehakse keskööl lahti, pakkumised kehtivad kuni homse keskööni. Alguses mõtlesin, et peaks ikka minema kasvõi vaatama seda ööshopingut aga kui nägin paari videot eelmisest aastast, siis mõtlesin et okei...massipsühhoosi on väiksemas annuses juba psüh haiglas ka nähtud. Ma ikka tahan oma 100 aastat ära elada, vastasel juhul võiks minust saada vaim, kes räägiks et eee ma surin nii, et krabasin Black Fridayl odavad t särki või Ipadi....kreisi! Vaatan homme hommikul kuidas lugu on. 

Ilus päikseline ilm kutsus täna jälle Central Parki. Sinna võiks vabalt elama jääda. Üks naine mängi vee ääres kuldset harfi ja vee peal sõistid inimesed paatides oma turistiringe. Istusin seal ja ootasin oma sõpru. Siis tuli mu juurde üks fotograaf ja ütles, et teeb seerat Centra Parki nägudest, projekt on pikaajaline ja ta jäädvutsab kõiksugu huvitavaid inimesi, et kas ta võib minust ka pilti teha. Ma ütlesin, et jaa muidugi ja küsisin veel siis fotode ja näituste kohta, siis käis ta päris loogilise lause välja kuidas kõik pildid tahab ta printida mustvalgelt ja seega mu roosa müts jääb väga lahe seal...okei..

Muidu on siin vahepeal olnud hästi töine ja lõbus. Olen koolis siise ahminud kõike mida vähegi saab ja püüan seda vägegi intensivsemalt teha. Mul on tunne, et vähemalt mingid esimesed edusammude algused hakkavad tunda andma :) Varsti saan pisikese kommiraha ka teenida siin. Teeme nii, et see on nüüd nali eks, sest ma ju ei või siin mingit tööd teha...

Üks päev tulime korterikaalsasega poest koju oma saja kotiga ja läks nii lõbusaks, et unustasin ühe koti (kus oli veel kõige olulisem pirukas sees!!) tänavale, ise seda märkamata...miks ma mküll ei imesta, et minuga sellised asjad juhtuvad...õnneks avastain seda kohe koju jõudes ja näljased naabrid ja kassisuurused rotid polnud veel mu tulevaste õhtusöökide kallale läinud. Mitte et sellest koolis vähe oleks aga kõhulihaste trenn on siin korteris selles mõttes ikka korralik, niiet armas kodu tasus ootamist :)

Siin nurgake mu elamisest siis. Teisele poole jääb veits mõnusat põrandaruumi ja kaks seinakappi..katuse all olen...jube hea, et lühike kasv taaskord kasuk tuleb. Showstoppersid, juhin pildile tähelepanu!! Eile andsin intervjuud ühe raamatu jaoks ja rääkisin teist nii mõnegi sõnaga... :)

Free cheese in a ghost town

Peale seda kui Sandy maha rahunes oli linnas kummaline. Ma ilmselt ise ka ei saa aru, kui väga mul tegelikult vedas kogu selle orkaaniga. Kaadrid, mis mõnest linna piirkonnast olid üles võetud olid ikka tegelikkuses vääga jubedad. Ma isegi ei hakka rääkima inimestest, kes surma said,  või kellel elektrit polnud. Uputus oli nii meeletu, et kõik metrooliinid siiani ei tööta. Esimestel päevadel peale Sandyt oli ikka väga hull, kui meil lõpuks kool avati kulus mul kolm tundi, et sinna jõuda. Pm on metrooliiklus ikka hädavajalik NY suguses linnas. Algul ei töötanud ükski liin, bussijärjekorrad olid niiii metsikud. Inimesed, kes olid maeiteakuikaua bussijärjekorras seisnud ja seal mõnusalt edasi liikunud, pakkusid möödujatele oma järjekorra kohta 10 dollari eest ja muud lollust. Mõtlesime siin korterikaaslasega, et peaksime koolist vaba päeva võtma ja järjekordades seisma ja sedasi raha teenima :P

Bensiin hakkas ju ka otsa saama, sest Jersey, mis on suures osas nii hävinud kui olla saab (oioioi mitu korda ma jõudsin end tänada, et ma sinna kassihullu naise juurde ei jäänud). Autojärjekord bensiinijaamadesse (nendesse vähestesse, mis paar tundi päevas töötasid) oli ülw 12 bloki (tänava siis eestikeeli), pluss 3-4 blokki jalgsi jrks seisjaid kanistritega. 

Kõige kriipim oli siiski see, et terve Lower-Manhattan oli mitu päeva ilma elektrita. Sõitsin öösel bussiga koju. Sellist kottpimedust ei ole ma ammu kuskil näinud. No ega tegelikult ju ei näe ka kunagi, ainult maal metsa vahel. Linnas ikka mingid tuled on. Aga siisn olid KÕIK pilvelõhkujad pimedas, mitte ühtegi tänavavaldustust, valgusfoori, mitte midagi. Mõningad autod sõitsid suurematel tänavatel. Paaril üksikul aknal oli näha küünlaid. Üks mitte alla andev ajaleheputka müüja oli oma telgi lahti teinud ja müüs ühe küünla valgusleegis oma stuffi seal. Ei tea küll kellele. Inimesi seal ei liikunud, Kui siis vähemalt õhtusel ajal väga üksikult, telefoni või taskulambiga valgust näidates. Tühi ja vaikne ja kottpime. Kõhe kummituslinn. Suured sillad olid poolenisti valgustamata. Manhattani siluett, mis särab muidu rohkem kui kõik maailma juudi jõulupuud kokku, oli poolenisti pime. Ma võiksin seda ette kujutada ükskõik kus, tõsiselt, aga mitte New Yorkis! Ja seda enam mitte Manhattanil. Mulle meeldib sellest nii mõelda: For the first time in history, lower part of the city that never sleeps fell asleep for a while...

Päeval oli linnas oluliselt vaiksem kui muidu. Aga tänaval jahagi tasuta juustu ühest autost :D päris naljakas reklaamikampaania oli :D Kolm pirakat juustutükki kolmel näkileival ei olnud mingid lihtsalt pisikesed testrid vaid nende ära söömisega oli tõsiseid raskusi, näete siis, ega niisama öelda, et siin lähevad unistused täida, võin julgelt väita et tasuta lõunad on olemas :D

Nii 1. novembril ma LÕPUKS kolisin oma uude koju!!!! Ise ka ei suuda uskuda, esimest korda 6 nädala jooksul sain oma kohvri lõplikult lahti pakkida ja kappi ära panna. Ja selle vähese aja jooksul mis ma olen siin olnud, olen ma sellest täiesti vaimutsuses, see on minu jaoks täpselt õige koht ja igasugune jama ja ootamine on end igati ära tasunud. Ma olen ikka niii õnnelik, hoidsin neid korterivõrmeid ikka tükk aega käes, mõnus õnnesurin on siiani sees. Korter on väga armas, ma elan katusetoas ja kokku on meid siin praegu 6 mina, kanada poiss, kes on ajutiselt pikemaks ajaks külas siin, üks austria tüdruk oma ameeriklasest peikaga, siis üks rootsi kutt (tulevante top-drag tegelt ka!!) ja tema sõbranna. Me kõik peale selle ameerika kuti käime samas koolis, noh mõni on varem käinud ja nüüd ajutiselt tagasi tulnud, niiet ainult unistada võis sellisest ameerikalikust korterijagamisest, mis on siiani olnud väga fun no ja et meid siin 5 tantsijat on see on veel eriti super, kõik igapäevaselt pöördlevad ja venitavad ja sirutavad ja ja ja ja...õhkkond on supermõnus. Polegi siin ükski öö normaalsel ajal magama saanud, sest me oleme kogu aeg lobisenud või filme vaadanud või muidu vahvad olnud :) Homme lähen ikeasse ja toon ägedaid küünlaid ja värki ja siis teen ilusaid pilte ka oma uuestu kodust. 

Head ööd  :)

Tracking Sandy

Sandy hakkas meile tulema alates eilsest õhtust nagu ma siin paari sõnaga mainisin. Ettevalmistustest eelmise postituse lõpus. Täna siis on terve linn pm koduarestis olnud :D Arvasin algul, et on hea süümepiinadeta üks rahulik päev kodus veeta, teiega lobiseda ja kirjadele vastata. Kuna praeguseks on asi siin läinud nii hoogsaks, siis jätkub sama olukord ka homme ja noh kaks pikka vaba päeva on ilmselgelt siinsetes oludes liiast :D

Päeval oli väljas lihtsalt tugev tuul ja vahelduva eduga vihmasadu, tahtsin hirmsasti välja minna aga siis veel arvasin et see pole ehk hea mõte. Telekast enamus kanaleid filme ja sarju ei näita, kõik muudkui trackivad Sandyt 24/7. Ükski ühistransport eilsest õhtust saati enam ei liigu, täna suleti tunnelid, sillad. Ükski lennuk ammugi ei lenda. Mõnusalt uputavaid kaadreid näitas päeval Jerseyst näiteks. Draakonid on ka muideks Jerseys vangis nüüd, lend lükati edasi kõige varem kolmapäevale, neil pidavad juba päeval seal veidi raputama no ja muidu igav olema :)
Õhtupoole siis hakkas siin ka asi veidi ilmet võtma. Aknad vahepeal värisesid tuulest ja kui välja vaatasid siis liiklusmärgid ja tänavasildid ka juba rappusid mõnusalt. Kesklinnas kukkus ehitusplatsil kokku pool kraanat ja üks maja.

Mu korterikaaslane Mike käis päeva jooksul kolm korda väljas. Kui ta nüüd õhtul uuesti tormi uudistama läks, siis ma tahtsin ka lõpuks kaasa minna ja veits ekstreemsust kogeda. Ta algul arvas, et see pole hea mõte, sest ma kaaluvat niiumbes 4 korda vähem kui tema aga kui ta tiiru ära tegi, siis tuli välja, et asi pole üldse nii hull ja kui ma otsustan minna, siis tõenäoliselt jään ellu. No igatahes mu uudishimu ei pidanud enam vastu ja nii me siis läksime Sandyga kohtama. Päris võimas tuul on väljas. Aga üllatavalt soe on. Naabermaja on oma Halloweeni kaunistused muidu kokku korjanud aga puu otsas lipendavad kaks luukeret, ühel pikad hallid juuksed tormituules lehvimas. Paar aeda on ka tükkideks rebitud ja ühe hoone klaasuks oli purunenud (Aroonia on selles, et ukse kohale klaasi peale on kirjutatud Open 7 days haha). Tegelikult oli väljas rohkem uudishimulikke inimesi kui ma arvasin. Käisime ookeani ääres, sinna on mingi 10 mintsa tee meie maja eest. Veetase on korralikult tõusnud, tavapärane jalutamisala on ammugi vee all. Tee peal kohtasime veel kalamehi, kes alles praegu sealt ära tulid. Ma küsisin kas nad kala ka said, vastus oli, et ei aga vett on küll piisavalt :D
Üritasin jooksurajal möllavatest hiigellainetest pilti teha, seal ulpis kellegi õnnetu külmkapp ja inimesed naersid selle üle...ei teagi kuidas see sinna sai. Mõned puud on ka langenud. Aga nüüd peaks paari tunni pärast tipphetke kätte jõudma...eks siis ole näha, ootan põnevusega.
Aa lower east side-l Manhattanil autod ka juba sulistavad sügavas vees...

Telepilt juba hakib, nii on ju tüütu!

(In The End) There's Only Love

Terve selle viimase nädala ootasin Ewerti ja Dragonsite kontserti, ma olin ikka väääga rõõmus, kui kuulsin, et olen taaskord õigel ajal õiges kohas ja saan New Yorkis nende kontserdile minna! Tol hetkel kui nad seal mängima hakkasid, mõtlesin ma päris lava ees olles, et deem maailm tundub ikka korraga nii väike.

Järjekord Mercury Lounge ees oli pääris korralik. Ma järjekorras olles eesti keelt ei kuulnud, küll aga arutasid paar kohalikku selle üle, et bänd "Iiivert" :D on Eestist aga nad teevad täiesti ameerika(!) tasemel muusikat ja on niii niiii nii hea bänd, ehhee. No ja siis selle üle, kus Eesti üleüldse asub.
Ma ei ole tegelikult siin veedetud aja jooksul kordagi Eesti järgi igatsust tundnud. Mul on hea meel, kui te mu blogi loete ja veeeeel  kordi suurem hea meel kui ma teie kirju loen või aegajalt skypeda saan, aga  peale teisuguste toreduste ma muudest asjadest puudust ei tunne. Kontserdile oli eestlasi tulnud ikka päris palju, nii kohalikke kui ka niisama hästi ajastatud turiste. Eks ikka oli tore eesti keeles lobiseda vahelduseks aga natuke nägi ka selliseid maneere, millest siin puudust ei tunne. No see selleks. Kontsert oli super!! Ja peale seda sai uute vahvate nägudega linna peal ka korralik tiir tehtud, üle aedade ronitud ja lõpuks esimest korda siin oldud aja jooksul Eesti Majas käidud.
Natuke sellest ajendatuna, otsustasin siis laupäevasele eesti Halloweeni peole ka minna. Vahelepõikena, unistused ikka täituvad kui vähegi neisse uskuda. Peale pikka kostüümirallit jalutasin pikas mustas nõiakostüümis korraliku mütsiga mööda õhtuseid sumedaid New Yorgi tänavaid ja tundsin end superhästi, inimesed muudkui küsisid, kus mu luud on. Kuigi Halloweenini on veel paar päeva aega, on sel nädalavahetusel pidustustega rohkemgi kui alustatud (oi kui inglisekeelne sõnastus tuli nüüd). Tänavad on täis lihtsalt sellises kostüümimajanduses inimesi, et pean enne kolmapäevas paraadi oma nõia outfiti ja meigi kallal oluliselt tööd tegema :D
Igatahes siinne eestlaste halloween oli ikka täielik maskiball. Lõppkokkuvõttes väga tore üritus. Eesti mustkunstnikud tegid showd (Meelis Kubo ja Karl Eelmaa). Muidugi need trikid, mis nad pärast peol tegid meiega, olid ikka üle mõistuse :D Lavalt vms seda kõike näha on üks asi, aga klaase kokku lüües ja lobisedes su oma nina all ja pea küljes...oijahhh... Kõik Dragonsid olid ka peol, nendega oli väga vahva. Ewert oli kostüümidetailine valge lihuniku põlle ette pannud ja poole öö pealt otsustas selle massilise ketšupikogusega ehedamaks muuta. Ma olin enne päris skeptiline kogu ürituse osas ja ei plaaninud üldse minna aga lõppkokkuvõttes kui peale kella 5 hommikul metroos koduteel tukkusin oli tunne äärmiselt hea :)

Tänasest alates ootame siis suure põnevusega orkaan Sandyt. Või noh mina ootan suure põnevusega. Inimesed valmistuvad selleks nii, nagu maailmalõpp oleks tulekul (mis siis veel detsembris saab?). Vb on see minu kogenematu naiivsus, ma pole õnneks suuremaid looduskatastroofe veel kogenud. Telekast tuleb hommikust saati 24h Tracking Sandy, pm näidatakse kogu aeg orkaani liikumist NY üle riigi. NY äärealadelt on juba hommikust saati inimesi evakueeritud. Alates seitsmest suleti metrood, hiljem ka bussiliiklus, nüüdseks peaks olema suletud sillad ja rongiteed. Lennukid ei lenda. Homme on kõigil vaba päev NY-s, kõik koolid on kinni. Meil jäid juba täna kõik õhtused trennid ära. Käisin õhtul toidupoes, järjekorrad on metsikud! ja konservtoidu letid tühjad, päriselt ka, ma ei liialda, inimestel on vist kodudes kuude varu vett, tuunikala, Campbelli suppe jne. Käisin täna trennis ka, Times Square oli väga harjumatult vaikne ja rahulik. Täna on mul kahju, et ma kesklinnas ei ela, tahaks näha maailma kõige elavamat linna tühjuses ja vaikuses. Igatahes mul on põnev. Toanaaber Mike tõi mulle just taskulambi just in case :D vesi on varutud :D Kavatsen vabadel päevadel teiega skypeda ja kirjutada ja võimalikul ameerikalikult aega veeta teleka taga ja hea söögiga :D ehhee, tassisin nalja pärast ka ikka Campbelli suppi koju ja ühe hiiglasliku apelsinimahla ja jäätist ja ja ja ja...muud tegevust orkaaniga jagamiseks :D Eks siis hoian kursis asjadega. Või nagu Jaanus ütles "oli tore sind tunda, luban et söön igal aastal 28. oktoobril sinu mälestuseks ühe muffini ära :)"

Ou yeeaaah you plastic dead man!

Laupäeval käisin esimest korda USA housewarming partyl. Noh pm oli kõik lähedane filmis nähtuga. Korter oli väike aga murdu rahvast täis ja jooke sai punastest topsidest :D 

Siin on hästi soe. Pühapäeval sai peale üle linna rinnavähi vastasest paraadi istuda Central Parkis muru peal päikese käes ja piknikku pidada. Muide see rinnavähi rongkäik oli päris suur sündmus, pool linna oli roosasse riietunud ja marssis mitu tundi suurt tiiru läbi pargi ja linna. Juba eelmisel õhtul nägi metroos noormehi roosades puhvis seelikutes. Pm suht samasugused nagu meil sädelevate korsettide alla käivad, Showstoppers.  Niiet siin võtavad kõik asja tõsiselt :D

Pühapäeval toimus siin veel üks suur suur moe/kultuuri üritus, mida peetakse kaks korda aastas. Pm igasugused kõige esktravagantsemad drag queenid, sadomaso tegelased, muidu natuke "tagasihoidlikumad" noored disainerid ja kunstnikud müüsid oma täiestki kirjeldamatut loomingut ja kuhjade viisi lahedaid vintage asju. Meenutas veits Londoni Camden Towni.

Olen ikka juba aastaid korralikku Halloweeni oodanud ja paistab, et nüüd on see siis lõpuks ka tulemas ja kõvasti üle korraliku. Majade PÕHJALIKUST kaunistamisest kirjutasin vast kuskil eelmises postituses juba. Terve linn on kõrvitsaid täis. Siin võetakse seda hoolimata vanusest soost rassist orientatsioonist ma millest iganes veel ikka väga tõsiselt. Järgmisel nädalal on hiiglaslik paraad ka, kus terve linn kostümeeritult marsib pool päeva ja pea terve öö. Kostüümivalik on lai absoluutselt igal tänaval, käisime siin mingi kambaga eelmisel nädalal ka esimesel avastusretkel. Pm sa võid kehastuda tõesti ükskõik kelleks või milleks, olgu selleks misiganes loom, muinasjututegelane, zombi, kala, Käsna-Kalle, ümmargune jõumees, Justin Bieber vms vms vms. Ei teagi kohe, kelle/mille kasuks otsustada hmm, saab näha.

Täna kõndisin rõõmsalt kesklinnas tantsupoe suunas, et endale need esimesed stepptantsu kingad osta, millest nii ammu juttu oli. Mu kõrval sõidutee ääres jäi korraga seisma auto, juht astus välja, läks kõrvaloleva prügikasti kõrvale ja tõmbas selle seest välja elusuuruses plastmassist luukere. Mhm, pärisel ka! Ise veel lausus eriti vaimustunult seejuures Ou yeeaaah! Luukerel kukkus veel kolinaga sääreluu külhest, aga sellest polnud hullu, noormees võttis selle rõõmsalt prügikastist välja ja asetas kogu kupatuse enda autosse, kõrvalistuja istmele. Good day to you too...

Triin rääkis eelmisel nädalal sellest, kuidas Tartus rattureid puhuma pannakse naljakal kombel. Noh ma ei tea puhumise kohta, aga liiklus kesklinnas on küll absoluutselt juhuslik, mitte kedagi ei koti, mis tuli foori põleb või ei põle, kui ikka tahad üle tee minna, siis on minek ka :D Need kombed jäävad küll kiirelt külge..Eks nii nagu filmides neid taksosignaale alati kuuleb tänavastseenides, just nii siin igapäevaselt on ka. 

Filmidest veel nii palju, et mulle on alati meeldinud need toredad hiinatoidu karbikesed, mida ammeriklased endale alati filmis koju tassivad. Päris tore, et seda siin lihtsalt pealt ei pea vaatama :) hinnakad on ühed kõige odavamatest ja parematest söögivariantidest siin üldse. Ja no need karbikesed on lihtsalt niii ägedad :D

Mr Bojangles

Juba ammu nägin mitmel korral teel kooli teetööde või majade renoveerimise tööde juures hiiglaslikku täis puhutud musta rotti punaste silmade ja suurte kihvhammastega. Elukas on peaaegu suvemaja suurune. Ma arvasin, et see on niisama siinne kiiks ja üritasin temast piltigi teha, aga siis kuulsin ühelt kohalikult tuttavalt, et see on protesti märk. Rott on aastaid rännanud mööda linna, kui kellelegi mõni juurdeehitus v muu ei meeldi, puhutakse aga rott täis ja streigitakse selle ümber või protesteeritakse niisama. Täna hommikul üllatas rott mind uues kohas, ümber kari plakatitega vanamehi, kellele mingi pilvelõhkuja juurdeehitus jälle ei meeldinud. Nojah :D

Ma olen hetkel veidi kodutu või nii. Olen selle nädala jooksul pidanud kolmina kolm korda ja nii umbes kaks on veel ees. Maailma kõige tüütum asi on teo kombel oma elamist kaasas kanda. Lugu on pikk keeruline ja tüütu, ma ei viitsi seda kõike jama isegi siia ümber kirjutada. Nädala tõdemus on igatahes see, et maailmas on ikka hämmastavalt palju armsaid ja sooja südamega abivalmis inimesi, seda on hea teada ja neid oma elus kohata. Long story short: teadsin juba ammuammu, et pean Jamesi juurest vähemalt nädalakeseks eelmisel reedel ära kolima, sest neil tuli 5 itaallast külla. Ise ka ei kujutanud ette, milline brainfuck on NY-s elamist leida talutava hinnaga ja ma ei  suuda siiani aru saada, mis mul tol hetkel arus oli, kui olin peaaegu nõus kolima New Jerseysse kassihullu vanema naise juurde. Ilmselt oli mul nii siiber igasugustest kohutavatest urgastest, mida ma tol päeval vaatamas olin käinud, et nõustusin sinna järgmine päev sisse kolima. Koht oli ilus, turvaline, vaade NY-le super, tädi tundus ka alguses ok. Ei jõudnud muidugi ära kiruda end järgmine päev, et mis mõttes, kui mu elu unistus on olnud NY-s elada, siis nüüd ma kolin linnast välja? Olgugi et lähedale. Mul pole nii häirivat sisetunnet enne olnud. Läksin kohale, eksisin pimedas veel ära korra, kui kohale jõudsin täitis maja jube kassihais (naine tassib iga nädalavahetus kodutuid kasse koju jne), seda seal eelmisel nädalal polnud. Eks ta veidi veidralt nendega käitus. Istusin seal toas ja ei suutnud oma asju kuidagi lahti pakkida, jube raske oli olla. Ehh kirjutasin emale veel pika meili ka seal, et millega ma küll hakkama sain, aga see ei läinudki kohale. Siis ilmus tädike ei kusagilt lepinguga, mille pidin allkirjastama, et jääda sinna kodusse ikka minimaalselt 2 kuuks, mis tähendab pm 6 kuud tema jaoks. No oli tal siis nii raske mulle seda enne mainida. Igatahes ma rääkisin siis talle mõistlikult ära, et ma pole kindel, kuidas selle linnast väljas elamisega ära harjun ja noo detailidesse ei lasku, kell 11 läbi öösel olin kogu oma 6 kuu elamise ja kompsudega New Jersey tänaval ja ei teadnud kuhu suunas minnagi, et linna tagasi saada :D Sellest hoolimata oli mul superhea vabanemise tunne ja  siiani tänan õnne, et mul õnnestus veel niigi liiga viimasel hetkel üks vale otsus ära hoida. 4 päeva elasin siis ühe saksa ja kahe india tüdrku juures, nüüd elan 4 päeva vene tüdruku juures (omaette naljakas lugu kuidas ma sinna sattusin, aga läheb vist pikaks), siis laupäeval ma loodetavasti saan Brooklynisse poiste juurde tagasi kolida ja alates 1 novembrist on mul lõpuks ometi imearmas isiklik tuba väga vahvate korterikaaslastega. Niiiiii tüütu on see. Aga noo mis teha. Igatahes on nii uskumatult paljud inimesed siin ennast igal viisil appi pakkunud, et on isegi omamoodi positiivne ja südantsoojendav selles olukorras olla :)
Paras ajugümnastika on praegu, räägin igapäevaselt inglise keeles siin,  teie kõigiga kirjutan eesti keeles, eile rääkisin oma 4-päeva kodus tüdrukutega vene keelt ja siis saksa ja šveitsi poistega saksa keelt...aju kärssab.

Laupäeval tegime Hikesvilles ühte superarmsat flashmobi, pruudi kingitus oma mehele 10 pulma-aastapäeva puhul. Üks mu eesmärke oli USAsse tulles vähemalt ühes flashmobis osaleda ja sellega on nüüd check! Ja teeks veel iga kord :D

Contemporary dance on mu jaoks siin absoluutselt uuele tasandile viidud. Ma isegi mõtlesin korra, miks seda oma erialaks mitte vahetada. Täiesti uskumatu kui inspireeriv. Eelmisel nädalal rääkis üks õppejõud tunni alguses robotkiirusel pikalt tuumafüüsikast (ma ei loe ise oma blogi, niiet kui olen sellest jube kirjutanud, siis sorri), tegelikult viis tunni veel uuele levelile, ühes mõttes sügavamale enda sisse ja teisiti jälle kaugele tantussaalist välja.
Täna käisin esimesr korda stepptantsus. Ehhee nii naljakas oli, üle pika aja olla sellises tantsutunnis kus sa ikka üldse mingit basicut ei tea. Aga põnev ka, hea arendada ennast tundmatus suunas. Igatahes otsustasin seal vähemalt korra nädalas käia ja peaks endale kingad ka muretsema.

Üks hommik nägin metroos ühte hispaania noormeest. Rongi oodates jõudis kutt teha põhjaliku kulmukitkumise kuuri, siis veel need ära värvida, siis tükk aega peeglisse vaadata ja oma võluva ripsmetušši ka välja võtta. Ilmselgelt endast hämmastaval arvamusel, aga siin ei ole mõtet selliseid asju imeks panna :D

Nii mul saab aku tühjaks ja on New York Timesi aeg, eile oli viimane presidendidebatt, mis mul nägemata jäi ja presidendivalimistega läheb siin päris põnevaks.

9

John Lennonil oleks teisipäeval olnud 72. sünnipäev. Yoko Ono korraldas New Yorgis näituse, kus olid välja pandud seni suures osasa avalikkusele nägemata jäänud joonistused ja laulusõnade käsikirjad. Artist side of John Lennon. Käisime seda vaatamas, päris tore oli. Enne suutsin siis kordagi olla õigel ajal õiges kohas, õigete inimestega kokku sattuda. Selline casual Lennoni näituse vaatamine SoHo väikeses galeriis lõppes sellega, et mul õnnestus pääseda ühe suure fotonäituse avamisele Metropolitanis!!!!
Tegemist oli äärmiselt peene ja ilusa üritusega, kuhu pääses ainult kutsetega. Metropolitan oli õhtuhämaras veel võimsam kui muidu, seest ilusate lillevanikutega ära kaunistatud, nii palju kui neid esimesi saale mõne üksiku vaarao või Aphrodite skulptuuriga nägi, siis oli see suht maagiline, loss oli ämar ja kuu paistis veits sisse, valgustus oli hästi mahe. Kohal oli NY igasugune kõrgem ja vähem kõrgem kunstnike seltskond. Pakuti ülisuper suupisteid ja lõpmatus valikus jooki. Ise ka ikka imestan kuidas mul nii vedas tookord :D Näitus ise, nii palju või vähe kui jõudis seda vaadata oli väga lahe
Faking It Manipulated Photography Before Photoshop. Oii Triin, Sa oleks pidanud ka siin olema.
Päris huvitavaid inimesi oli seal. Kui pidulik üitus läbi sai, läksime väiksema seltskonnaga Williamsburgi, niisama istuma ja teisipäevaõhtust after-art chilli tegema :) väga tore oli. Kuna Williamsburg on suht mu kodu lähedal, siis mõtlesin kesköö paiku hakata koju liikuma, hiljemalt üheks oleksin pidanud jõudma. Noh ja üllatus üllatus öisel ajal on metrooliinides igasugused remonditööd ja rongid sõidavad väga isemoodi, tulemus: 40 minuti asemel 2,5h koduteed umbes 6 või 7 ümberistumisega, welcome to New York!
Aga sellest hoolimata, ma poleks never uskunud, et sellisest üritusest kuidagi osa võiksin saada.

Olen viimasel paaril päeval paaniliselt kodu otsingutega tegelenud. Jamesi itaalia pruut tuleb siia veel oma 4 tuttavaga ja leppisime juba kunagi septmbri algul kokku, et ma vähemalt nädalakeseks kolin välja. Igatahes kuni tänase hommikuni ma veel ei teadnud kuhu minna. Õnneks üks saksa neiu oli ming häda korral nõus enda juurde võtma, korterisse, mida ta kahe toreda india tüdrukuga jagab. (Muide mul hea meel, et siin kaks ägedad saksa tšikki ja üks kutt, mu saksa keel hakkab ka vaikselt ellu ärkama ajee). No igatahes veetsin ma siis viimased kaks päeva korterikuulutsi uurides mööda võõraste inimeste kodusid kolades. See oli igatahes elamus omaette, aga mitte küll alati positiivne. Hinnad NY kinnisvaramaastikul on METSIKUD! Noh ma ikka väga lootsin kuidagi odavalt omadega välja tulla, aga selgus, et sedasi satud ainult hunniku petturite kuulutuste otsa või siis sellistesse piirkondadesse, mida hea meelega väldiks (jah ka minu lemmikumast lemmikumas New Yorkis leidub neid päris mitu).
Igatahes leidsin endale nüüd vist uue kodu, sellega kaasneb põnev stoori ka, aga noo midagi pole teha, seekord panen järjehoidja siia vahele, sest uni tuleb peale. Niiet sellest kuulebnäeb mu järgmises postituses :)

Aa ja kõik kallid, kelle meilidele ma pole vastanud, suured vabandused, olen siin erinevate korterite ja kooli vahel tuulamisega niiiiii busy olnud, et lihtsalt pole jõudnud seda teha. Aga ma kohe varsti teen seda ausõna :)

Black Pussycat

Pargid on siin kahtlemata mu lemmikud (niiumbes 836st lemmikust asjast). Reedel oli supermõnus soe päev, olin õhtul 11-ni väljas lühikeste riietega ja ikka oli palav. Peaaegu terve õhtu veetsin Washington Square pargis. Ikka ei jõua ära imestada, mida kõike seal näeb. Pole vist pea midagi sellist mida ei näeks. Jäin sinna esialgu vaatama ühte steppijast meestangotantsijat, kes õhtupäikeses oma etteasteid tegi, saateks argentiinlasest kitarri tinistav sõber. Päris ägedalt panid. Eemal muruväljakul õpetasid ema ja isa om umbes 3 aastast last pea peal seisu tegema. Igas nurgas olid erinevad muusikud, äärmiselt mõnusad trummisoolid ja mõmnusad jazzikas. Kõik kihas inimestest, ruladest ja performacitest, nagu ikka kunstnikest ja ennustajatest. Pm on need kohad, kuhu tulla, teha just täpselt seda mida ise tahad, mis paneb sind end hästi tundma. Üks 60dates vanamees oli pannud klapid kõrva ja tantsis kinniste silmadega pingi ääres.
Läksin mingil hetkel istuma vaiksemasse nurgakesse 3 kohalike muusikute chillout jazzi kuulama. Ülichill oli. Kui Marten kunagi arvas, et ma ütlen sõna chill 25 korda päevas, siis seal ma vist jõudsin seda mõelda/öelda 147 korda poole tunni jooksul. Jäin pikemalt lobisema ühe kirjanikuga. Samal ajal istus kõrvalpingile üks tumedanahaline pontsakas vanem big mama. Me ei kuulnudki jutuhoos, mille pärast neil ühega muusikutest (kes vaikselt oma etteastet lõpetasid) ütlemiseks läks, igatahes oli mingil hetkel seal tulihingeline mustanahaliste vanurite vaidlus, millele üritasime mitte tähelepanu pöörata. Aga mingil hetkel said tädil vist argumendid otsa ja ta lihtsalt käratas kolm korda järjest iga vanamehe väite peale, et "You know I have a pussy!" ja siis mul oli tõsiseid raskusi ikka naeru tagasi hoidmisega. (nooh mitte et mul muul ajal sellega probleeme poleks).

Hämaras oli üks noormees nn triumfikaare alla veertanud oma klaveri ja mängis superilusti nii kõiki klassikuid kui ka paari vana tuttavat Amelie lugu, mis ilusaid kati-stuudio mälestusi kaasa tõi. Lõpuks ma ei suutnudki otsustada, kuhu pikemaks pidama jääda, sest igal pool toimus nii palju huvitavat. Peale paari tiiru leidsin pingi laterna all, kuhu oli kuulda saksofoni, trumme ja klaverit. Hämmastaval kombel sulandusid need seal soojas sumedas õhus kummaliselt ilusaks koosluseks ja mul puudus igasugune tahtmine seal ära minna.

Laupäeval oli hästi lõbus päev, käisime Liliani ja Jamesiga (nüüd siis Viking Line aegne trubaduur James ja mitte mu korterikaaslane, ehheee. Küll see laevatöö on kasulikke tutvusi toonud peaks mainima) Chelseas, highline-l. Kunagine metrootee on tehtud pikaks pargiteeks, mis lookelb maapinnast korralikult kõrgemal, täis rohelisi puid ja ilusaid vaatekohti linnale. Chill. kuubis. Kogu see tripp oli tohutult lõbus. Mingil huvitaval kombel on Jamesi mällu talletunud igasugused kentsakad nüansid kogu California showst (Anneli: Music makes me loose control, music makes me loose contorl) noojah :D James tegi NY tänavatel järgi tallinki põhiklientuurist umbjoobes soomlasi ja steppivat jeesust.
Õhtul käisime kooli omadega salsatamas (oeh Juta, mul kuluks veel nii mõnigi Su oskus ära..)

Pühapäeva hommikul oli äärmiselt mõnus kohvijoomine Kristini ja Jakkoga ikka Starbucksis, mõnus aeg, mõnus koht, mõnusad inimesed, mõnus jutt. Vihm absoluutselt ei häirinud. Läbi linna kulges mingi kentsakas hiiglaslik poolakate paraad. Siiani ei saanud aru, mis siis õieti toimus, aga no vähemalt jagati koledaid tasuta t-särke ajee.
Õhtul sai ühe ammuse lapsepõlvesõbra ja tema toanaabriga pesapalli vaadatud, niiet vägagi american sunday evening oli!

Naljakal kombel kohtusin täna koolis ühe poola noormehega, kellel polnud üldse õrna aimugi, mis see poolakate eilne üritus endast kujutas. Ta on NY-s olnud kolma päeva ja küsis, et kui linn on nii suur, siis ilmselt võib end siin päris üksinda tunda. Ma ütlesin, et absoluutselt mitte, siis on nii palju kontakti igasugu inimestega igapäevaselt nii palju, et kõikidest seikadest ei jõua ammugi siia kirjutada. Isegi siis, kui see on mingi järjekordne small-talk, on sellel reeglina äärmiselt positiivne mõju su päevale, inimene on ikkagi sotsiaalne loom, ei tea miks põhjamaalased tihti oma kapseldunud kestades ringi patseerivad.

Kooli kaudu avaneb ikka väga ägedaid võimalusi, üleeile oli Missy Ellioti taustatntsijate audition. Nii hipphoppar ma veel ei ole. Aga nädalavahetusel läheme ühele suurele 10 pulma-aastapäeva pidustustele flashmobu tegema, tundub vastikult põnev, ei jõua ära oodata.

Aa üks asi veel, pühapäeval oli siin järjekordne tänavafestival. Seal müüdi niiiiii palju erinevaid nupsikuid sokke, et Elina, ma ainult Sinule mõtlesingi! :D

Hidden language of the soul

Teate sellist tunnet, kus tahaks korraga JUBEEEEE palju rääkida, aga ühtegi sõna ei tule? Siis kui kõik sõnad (veel enam mustvalgelt kirja pandud) tunduvad liiga pealiskaudsed ja tähtsusetud, et midagi hoomamatut kirjeldada? Vot umbes niimoodi ma kõik need viimased päevad olen tundud.

Esmaspäeval algas siis kogu kooliprogrammi tramburai pihta. Jällegi, ei oska kuskilt otsast alustada, see kõik on siiani niiiiiiivõrd palju kõiksugu võimalikke ootusi ületanud. Ma isegi ei teadnud, kuivõrd palju motivatsiooni  ja kõike inspireerivat ja täiuslikku võib maailmas üldse olemas olla.

Nii kuskilt otsast peab alustama.
Eile võtsin siis oma julguse kokku. Olen ikka juba mitu aastat muudkui mõelnud ja mõelnud, kuidas tahaks natukenegi laulda ja eile siis läksin lõpuks laulutundi. Eeeh kui hea tunne on, et sai lõpuks sellega ka algust tehtud. Mulle niiinii meeldib siinne mõttelaad, et ükskõik kui vana sa oled, ükskõik millised on su "võimed", ükskõik kuivõrd kogemustevaene sa ühes või teises vallas oled, sa võid absoluutselt igal hetkel oma elus täpselt seda, mida sa ise tahad. Ühiskond suhtub sellesse superpositiivselt, motiveerivalt, tunnustavalt, positiivselt tagasisidestades. Väga tavaline on näha balleti või jazzi või noo ükskõik mis tantsutunnis inimesi vanuses 50+, 60+ ja nii edasi, nii mehi kui naisi. Mitte kordagi pole ma näinud ühtegi halvustavat pilku mitte kellegi kohta. Ja see on siin absoluutselt iseenesestmõistetav. Vähemasti siin dance centeris ei eksisteeri sellist asja  nagu ma ei oska tantsida, laulda, näidelda, painduda või mida iganes. Vastupidi, absoluutselt igaühes on kõik oskused olemas ja absoluutselt alati saavad kõik mostivverivat tagasisidet. Ja milline nauding nendel inimestel sees on, kes seda teevad. Ma pole vist mitu aastat näinud tavalises trennis selliseid esitlusi, kus dance passion 200-ga igast keharakust välja paistab. Mind inspireeris esimesel päeval üks paks (siinsed tantsijad on muide absoluutselt igas mõõdus, kilukarbi mood on eesti teema) tumedanahaline noormees, kes ei olnud nii prof tantsija aga tegi kombinni sellise fiilinguga, et muud oli raske vaadata. (Great dancers are not great because of their technique, they are great because of their passion. Martha Graham).

Siinses tunniplaanis on niiiiiiii palju kõike, mida ainult teekski, et kui see ainult võimalik oleks, siis ma elakski ainult koolis. Ja peaaegu kõiki tunde on nii umbes viiele erinevale levelile, et kõik saaks endale jõukohase valida. Pluss, iga nädal on veel erinevad workshopid ja külalisõppejõud (mitte et niisama õppejõude on nii umbes 80 ja kõik on oma ala tipp-profid). Siin on triljon stiili jazztantsu (contemporary, broadway, latin, world style, fusion jne jne jne), mingi 4-5 erinevat balletti, mitmeid kaasaegseid, teatrtitants (absoluutselt super. ja mu esmene teatritund oli vääga eriline, kunagi hiljem kirjutan sellest vist), näitlemine, stepp, streetstyle on lugematult (jah, minust saab veel hiphoppar siin), siis veel igasugused joogad, pilatesed, strechingud, vougueing, locking, waaking, stilettoheels!!, dancehall, house jne jne jne. Nagunii ei jaksaks kõike üles lugeda.
Igatahes olen ma eesmärgiks võtnud proovida kõike, mida ma ei ole teinud ja ainult lõputult ahmida. Ma poleks arvanud, et minus võiks üldse kunagi nii palju motivatsiooni tekkida millegi vastu. (oioioioioioi kui palju tööd veel annab enda kallal teha, enne kui mingit asja moodi asja saaks). Ja mind absoluutselt ei häiri see, et ma olen siin peaaegu iga hommik 5.30 ärganud ja kooli läinud. (NY elutempo on üldse veidi teine, kell 9 hommikul ei ole absoluutselt vara, 12 on tõepoolest lõuna ja magama minnakse 10-11 paiku. Ehk siis mu varasema elutempo ja laevaga võrreldes, ma lähen magama siis kui tööpäev enam vähem algas ja ärkan siis kui olin harjunud magama minema hahaa).
Ühesõnaga, ma rohkem ei heieta, emotsioonid on laes ja sõnu jääb nagunii väheks.

See grupp kes meil alustas nüüd, on neil siiani ajaloos suurim üldse, 93 inimest. Ja väga väga ägedaid ja andekaid on seal! Ühest jaapani päritolu California poisist- mul kulus 3 päeva aega, et aru saada kas tegemist on siis mehe või naisega :D Jajah, aga pole hullu, ta on muidu väga tore. Hullult palju rootslasi on siin, ma ei tea miks neid kõiki siiapoole tõmbab, igatahes on juba nagu inside-joke see, et you're not swedish? haha. Muidu on rahavst ikka igalt poole üle maailma. Üks äge jaapani tüdruk õpetas mulle täna nende hieroglüüfides kirjutama Diina ja Eesti, ehhee. Niiet, inimesed on supertoredad ja avatud ja sõbralikud. Kõik saalid on vähemalt ühe suure klaasseinaga, kõiki tunde saab pidevalt vaatamas käia, niiet ma olengi see nädal pm koolis elanud, tantsinud, vaadanud, õhku ahminud ja lobisenud (showstoppersid, see õhku ahmimine käis seekord selle kohta, mida siin näeb :D).

Reeglid on suht ranged ja tantsudistsipliin üldse on väga respect! Ilmselt ka seepärast on see amet siin kümneid kordi au sees. Kui sul peaks tunnis telefon helisema, siis mõni õppejõud lihtsalt tõstab su koti koridori. Kui sul on perekondlikud probleemid vms mille pärast sa ootad VÄGA tähtsat kõinet, siis ok, ära lihtsalt tule see päev tundi. Tantsutund on see, kus kohalolek peab olema 200%, hilinemisesyt ei hakka rääkimagi, ah üleüldse on hääästi palju etiketidetaile siin, mis mulle meedlib.

Esimesel nädalal on hästi palju orientation activiteid olnud, enesekaitse tund ja pidevad feedbackid jne jne jne. Algusest peale öeldi kohe, et me oleme kõik suurepärased ja enda vastu ei saa karm olla, aga väljakutsed peavad olema kõrged. Me ei tulnud siia selleks, et tegeleda sellega, mida me juba hästi oskame, iga nädal peaks võtma vähemalt ühe tunni, kus tunned et oled kõige nõrgem inimene saalis ja ühe, kus tunned et oled absoluutselt super. Selliseid motiveerivaid detaile ja mõtlemisainet tuleb iga päev paremalt ja vasakult, töö iseendaga käib 24/7 nii füüsilisel kui vaimsel tasandil. Ma ei teagi, millal ma viimati ennast siin elus üldse nii hästi tundsin :D

Homme on workshop Travis Wall-iga!!! Isegi ei uskunud kui nägin seda. Ei tea kas julgen ise osaleda (ta ikka üks maailma profimaid tantsijaid, üks minu Mia Michaelsi lemmikumaid lavastusi, kus Travis tantsib, kes veel näinud pole http://www.youtube.com/watch?v=38XIFZLlIiM ), aga vaatama peaks kindlasti minema.

Siinsed Apple Store-d korraldavad igasuguseid erinevaid evente ja jutuõhtuid jne. Eile näiteks sai kohtuda Rene Robinsoniga- ta on Alvin Ailey kõige kauaaegsem solist olnud, tantsinud seal teatris (see on üks maailma suurimaid ja profimaid ettevõtmisi üldse, googeldage, kes ei tea.) 28 aastat! Ja on siianni tippvormis ja suurepärane.

Ehhee ja siis me käisime Lilianiga jutustamas. Nii tore, kuidas me Eestis peaaegu kunagi ei näe, kohtusime kolm aastast tagasi NY-s, talvel Londonis ja nüüd jälle NY-s :D

Aa täna sain käia (nagu filmis) siis pesu pesemas. Pesumasina kodustamine ei ole siin väga öevinud komme, saab ikka kohalikes hiigalaslikes pesumajades käia, nagu ühika oma, aga mingi 55 korda suurem :D lahelahe!

Igatahes, see oli ülilühike kokkuvõte viimastest päevadest. Natuke teistsugune postitus kui varasemad, aga tahtsin ühte miljondikku kõigest siinsest kuidagimoodi jagada. Küll need veidrad seiklused ka varsti järgnevad, neid on siin absoluutselt iga päev :D

Who said too much fat?

Mõned päevad tagasi kirjutasin nalkatest kokkusattumustest, kus NY-s oma ühega seni veel vähestest tuttavatest juhuslikult tänaval kokku põrkasin. Hahaa no uskuge või ei, aga täpselt sama inimeset trehvasin täna hommikul täiesti juhuslikult metroos :D It's a small world indeed :D

Hommikul sõitsin Williamsburgi, üks osa sellest hiiglaslikust Brooklynist. Supermõnus indie rajoonike (Sandra, kui siia tulete, siis ma vaatasin juba välja seal mitu kohta, kuhu teid viia :)). Tohutult palju kunstikohakesi, mõnusaid kohvikuid, vintage poode. Kuna täna oli pühapäev, siis põhitänav kubises kirbuturust ja kunstnikest, kes oma määsterpiise müüsid. Mu lemmik oli täna geiviiking. 

Bay Ridges oli täna avatud suur tänavafestival. Hiigelpikk 3Avenue oli täis igasugu esinejaid (Showstoppersid, ma leidsin meie inglise marsile väikesed 4 aatsased steppijatest konkurendid), hunnikutes erinevat festivalisööki- ja jooki kohalikest kohvikutest, tänaval tantsivad inimesed, sajad kaubaletid ja taaskord särgita gogo wiggle wigglevanamees, ajee.  Üheks põhiasjaks on siin corn dogide, kuuba köögi ja lõputute cheese stake-de jne kõrval saanud pontšikutaignas küpsetatud soojalt sulavad Oreo küpsised..oehh..nämm.. Tänkgaad, et ma siin kaua olen, saab igasuguste ahvatluste proovimist vahelduva eduga edasi lükata. 

Üldiselt oli selline rahulik chill pühapäev. Õhtul käisin veel seal lemmiksilla ääres jaluatmas ja pildistamas (merest oleks võõrutusnähud ju muidu), ning ajasin kohalike kalameestega juttu (oii Aigar, Sa oleks tahtnud ise mu asemel olla raudselt :D). Kui ma nüüd mäletaks, mis sorti kalasaak neil täna oli..

Homme algan siis lõpuks kool ja tramburai pihta. See esimene orientation week tuleb päris kreisi, veits hirmutav ka väljakutset pakkuvas mõttes. Õnneks kui eelmine nädal seal käisin, lubati tegeleta nende häälekestega peas, mis räägivad, et ma pole piisavalt hea ja jalg ei tõuse piisavalt kõrgele ja kolme pirueti asemel õnnestub 2.. Eks ma siis annan nädala lõpuks professionaalamatöörliku hinnangu nende ärevuse ja irratsionaalsete mõtete maandamise/muundamise tehnikatele :D

Igatahes, hoian teie kõigi lõputud head soovid nüüd 7 päeva selgelt meeles ja panen Kairti ja Elina kingitud salakirjaga karumütsi iga õhtu pähe vähemalt korraks :D

Sex and the City

Selle ajavahe juures on vahva see, et kui ma hommikuti üles ärkan on teil kell nii umbes 15-16-17. See tähendab, et hommikuse putru meenutava asja juurde saab lugeda teie vahvaid kirju ja uudiseid ja vahelduva eduga chattida. Väga mõnus päeva algus. Eile lobisesime Taivoga, väike lõik sellest nagu ikka lõbusast vestlusest:

T: kuule, sinu blogi lugedes tekib tunne nagu loeks Carrie seiklusi "Seks ja Linnas". Vägev,
D: hahaa  seal pole ju ühtegi mr Bigi seiklust 
T: No eks need ka varsti tulevad. Ma arvan, et sinul on siis juba Mr. Huge, või Mr. Enormous jne. 

Vahepalaks siinkohal: mr Enormous on tõesti juba kohatud. Selles mõttes, et ma saan aru, et siin on ülekaalulisus igapäevane probleem, aga kui inimene tuleb metroouksest sisse külg ees ja võtab enda alla 2,75 metrooistet ja 0,25 istet läheb tema käes olevale McDonaldsi kotile, siis no mida selle kohta öelda?

Eniveis, Carrie lainetel, ma otustasin täna hommikul minna Meatpacking districti. Esiteks see on üks mu lemmikumaid piirkondi NYC-s ja teiseks seal asub Carrie seriaali maja. Olgugi, et ma olin seal korra käinud kevadel, siis tundus ikka äge sinna tänavatele tagasi minna ja seal ringi trippida. Tahaks pilte nüüd üles panna aga millegipärast ei taha mu telefon neid bluetoothiga enam saata peale uue kaardi saamist. Ahjaa, mul on nüüd uus number 1-646-404-2730. Eesti nr-i ikka aegajalt äratan üles, aga üldiselt saab mind nüüd mõnda aega sellelt pikalt numbrijadalt kätte.
Aga see eelmainitud piirkond on selline hipsterite keskus, kus võiks vabalt mitu päeva mööda saata, käies erinevates vinüüli, postrite, koomiksite jne poodides. Vääga palju avastamist! Majad on ka superilusad ja armsad, igal pool need filmidest nähtud tuletõrjeredelid. Aa no ja siis  ma kohtasin veel mingit meest, kes istus kohviku ees kits koerarihma otsas. Chillis seal rahulikult. Tagasiteel kaks blokki eemal oli sama tegelane, kits oli juba roninud auto katusele, mees ise jutustas mingite sõpradega, kits rihmapidi punase Chrysleri katusel uudistamas. Being normal is so yesterday!

Pärastlõunal hängisin veits Union Squarel. Mulle meeldib siinsete parkide juures see, et seal võib teha ja kohata abosluutselt kõike! Performance-d ja happeningid (neid on siin tegelikult igal nurgal, tänaval, pargis, metroojaamas jne), maletajad, krišnad, ennustajad, muusikud, piknikupidajad või niisama magajad, tänavakunstnikud, niisama huvitavad inimesed kellega lobiseda jne jne jne. Istu aga korra maha ja Su ümber hakkab igasugu asju juhtuma. Krišnad olid muide siin palju talutavamad kui Tallinnas (või tallinki laevadel sillerdamas). Istusid pundis ühes pargi nurgas  ja hareharetasid. Siis lõpuks läks mingi pilves habemega backpacker sinna ette slow improt tantsima. Temaga ühinesid kaks kuuekümnendates india verd vanameest, kes ennast millestki häirida ei lasknud. Lõpuks muutus asi juba naljakaks, rahvas seisi ümber ja naeris kuidas üks vanamees nii ennastunustavalt tantsis, et hakkas juba breiki imiteerima ja siis puusasid hööritama, ja siis viskas särgi seljast. (Triin, Sadamateatri pidu mäletad? palju puudu ei jäänud..). Täna oli koha peal avatud ka green market, seal müüdi NY-le tavapäratult palju põllusaadusi ja käsitsi tehtud pirukaid, seepe, juuste, lambavilla jne (ei Jaanus, need ei olnud Selveri kassiirid..). Jällekord uudistamist kui palju, lähen sinna kindlasti tagasi. 1 dollari eest saadud hiigelrediste punt igatahes kulus õhtuks hästi ära.

Poes tuli mingi vanemat sorti naljakas mees mulle rääkima dušigeelidest. Ta ei usu brändidesse, aga tema arst ütles, et üks kindel mark on hea ja nüüd ta seda arsti ka usub. Kui ta muuhulgas kuulis, et ma olen Eestist, tahstis ta et ma mingi päev tingimata temaga teed jooma tuleks, sest ta tahab Venemaast rääkida. Hehe ei tea kas see vestlus jääb tulemata või jääb tulemata :D Pärast kohalikud poemüüjad vabandasid oma seniilse püsikliendi pärast, kes elab samas majas ja käib aastaid nendega iga päev rääkimas.

Veel üks mu lemmikseik tänasest päevast oli koduteel. Ma olen harjunud, et pargis ja tänaval näeb oravaid ja saab neid sööta (raske südamega jalutasin täna pähklipoest mööda, sisse astumata), metroos näeb vahetevahel rotte ja rohutirtsud siristavad igaõhtu sigavaljusti. AGA, kui koju kõndisin jalutas mulle vastu pesukaru! Sellist toredust annab ikka otsida! Nii armas, et võta või koju kaasa.
Üleüldse mulle hullult meeldib mu kodukant, linnast küll tiba kaugel aga piirkond on superilus ja rahulik, koduorientiiriks on Verrazano-Narrowsi sild, mis pimedas nii ilusti tuledes helendab (fatšeeebokis on varasemast üks pilt ka). Ja tegelikult on Brooklynis veel palju avastada. Kohe üldse ei taha mõelda, et siit millalgi ära kolima pean. Peaks vist poistega rääkima, kas nad endale allüürilist ei taha siia. Ahjaa, mu elamisest veel: korterikaaslased on kaks ameeriklasest kutti, James ja Mike. Neil on päris lahe ruumiskas korter, läbi kahe korruse. Ülemisel korrusel on neil kummalgi oma tuba, suuuurte akendega köök ja vannituba. Mina elan praegu keldris. Say whaat? :D Superluks on, keldrikorrus suur ja hubane, tuba on ilus, ühe vanaaaegse punase diivaniga, mõnusa voodi, teleka ja veel ühe diivaniga. Lisaks on siin väike aken, kaks kitarri ja terve tehnikanurk dj-puldi ja täis muusikavarustusega. James tegeleb siin vabal ajal oma lugude kirjutamisega ja paneb dj sete kokku. No ja ümberkaudsed pesukarud on loomulikult suur boonus.

Satruday night, iiits paartys times!

• 
  

Endless Circle & LeBunny Bleu

Täna hommikul oli siinkandis natuke vihmasem. Muidu on meil väga soe, Tallinna hallid vihmad on ammu ära unustatud, päike paistab ja sooja õhtuni 23 kraadi kanti, mõnnnamõnna.

Igatahes, läks ilm päris kähku ilusaks ja ma otsustasin kohalikku surnuaeda minna. Päris hea lause ma tean. Eile Starbucksis kohtusin Alexiga, ühe vabakutselise kunstnikuga. Kes on käinud, see teab, et siinkandis on täiesti igapäevane ja normaalne igasugu võõrastega jutu peale saada, kui sa ka üksi linna peale lähed siis ei pea end kunagi päris üksi tundma. Igatahes on see kunstnik elanud kogu oma elu Brooklynis (ma ikka imestan seda, kuidas elatakse kõikide võimaluste maal ja ei sõideta kordagi osariigistki välja, no wtf? tüüp on 36, tegelenud kõiksugu kunstivaldkondadega alates graafilisest disainist lõpetades näitlemisega ja on kogu oma elu veetnud Bay Ridges, eh üks Brooklyni osadest, no mõni ime, et sellise kreatiivsel alal siis konkurentsist välja jääb)  aga, muidu oli tegemist toreda inimesega, kes arvas, et teab ikka suht kõiki riike, mis olemas on ja oli sügavalt pettunud, et ta varem Eestist kuulnud pole. Ta teadis mulle igasugustest kohtadest rääkida, kuhu siinkandis tasub minna. Üks neis oli siis Green wood Cemetary. Muidu ma üldjuhul surnuaedades ringi ei kola (okei üks kentsakas talvine ja lumine tripp öisel Raadi kalmistul ja selle all olevates koobastes välja arvata, otsisime Taneliga kohta, kus ropust anekdoodist maailmakuulsat filmi teha, sellest võib mujal jutustada :D) suurem kirikute fänn ma ka ei ole, aga kuna päike paistis ja tahaks NY-st ikka kõike võtta siis otsustasin ikkagi minna. Ja väga hea, et otsustasin. Tegu oli ühe vanima ja suurima rahvusliku vaatamisväärsusega, mis oli kummalisel kombel äärmisel ilus ja üüüüüüratult suur. Ma arvan, et trippisin seal mingi tunnikese ja jõudsin heal juhul 1/4 läbi käia. Maastik oli väga mägine, muru ilus ja roheline ja mälestussambad üks uhkem kui teine. Tegelikult juba sissepääs meenutas lossi Harry Potteri filmist. Andis ikka mööda neid kiviteid mäest üles ja alla ronida. Ja see oli kummaliselt ilus. Olgem ausad, eesti kultuuris ei käsitleta surma loomuliku elu osana. Üle-eelmisel kevadel võtsin koolis surmakultuuri ainet ja neljanda kodutöö lõpuks oli tunne juba päris kriipi. Meil on see selline lõplik ja üdini masendav, mõni ime, et need surnuaiad siis ka sellised hämarad ja traagilised on. Ise ma seda mõtteviisi ei poolda. Siin oli vaatepilt vinge, lõputul rohelisel maastikul ilusad mälestussambad, ühe otsa oli paigutatud hiiglaslik kivist karu (Marianne, mõtle ka, kuhu Sa oma skulptuurid paigutad eks!). Ühe mäe all paistis suur veekogu ja ilus vana kirik, hiigelsuur mõistagi. Katsun mõne pildi ja üles saada millalgi. No igatahes kuniks ma seal jalutasin, sõitis minust mööda üks surnuaia korravalvur. Ilusa valge surnuaia ametiautoga ja tema vormiriietus teeb vist Tallinki ohvitserkonnale ka silmad ette :D Ta küsis kas ma otsin väljapääsu ja siis uuris kas ma olen juba Brooklyni kõrgeimas tipus käinud, et ta võib mind sinna viia soovi korral. Korra mõtlesin, et no kui ohtlik see sellises kohas ikka olla saab. Igatahes asi lõppes sellega, et sain siis seal uhkes surnuaias surnuaiavahi autoga ringi sõita. Ise oli ta sõbralik vanem mustanahaline mees, teadis väga hästi , mida Eesti endast kujutab, et see oli kunagi NSVL-i osa ja on nüüd iseseisev riik. Ta viis mind ühe mälestusmärgi juurde, mis oligi siis see kõige kõrgem tipp Brooklynis, sealt avanes väga vinge vaade kogu Manhattanile. Kahju ainult, et veidi pilvine oli.

Peale seda rahulikku ringkäiku otsustasin ikkagi Manhattanile sõita, kus iga nurk elavatest inimestest kihab :D Kui on aega, siis mulle meeldib niimoodi randomly võõrastes kohtades trippida, nii võib avastada kõige põnevamaid nurgakesi. Juhtumisi sattusingi ühele disaineripoe avamisele ja sain sinise jänese peaga küpsise ilusas pakis (ta nimi on LE Bunny Bleu). Oleks viitsinud seal ööni passida, oleks saanud hullumeelse rahvamassiga 300 tasuta kingapaari eest võidelda.
Jalutasin veidi lower east sides ringi ja siis tuli ikka esimene burks ka ära siin oldud aja jooksul (no kuskile pidi ju vihma eest varju minema). Jalutasin lõpuks täitsa Manhattani tippu ja kuna Staten Islandi praam parasjagu saabus, otsustasin ekspromt sinna sõita, ferry sõit on ju nagunii tasuta ja saab korra jälle vabadussambale lehvitada. Kohale jõudes, mõtlesin, et teen seal ka ühe ringkäigu. Ega väga palju vaatamisväärsusi seal pole, sellised pisut vaesama välja nägemisega majakesed aga see-eest taaskord nii mõnigi sõbralik small-talki ajaja. Sattusin korra ka mingisesse kollasemasse linnaossa, mis kubises mehhiko, kuuba, india ja tai poekestest ja söögikohtadest, kahju ainult et homme seal ei olnud, siis oleks egiptuse festivali näinud.

Tagasitulles käisin Wall Streetil ja muidu seal financial districtis ringi. Vot seal on jah nii palju pilvelõhkujaid, et tänavatel pisut hämaram kui muidu.

Meil vist elab majas mingi hiigelsuur putukas, keda James eile öösel tolmuimejaga taga olevat ajanud. Loodan, et ta mulle vastu ei tule siin.

Oh you, Pumkin! More puppies inside.

Otsustasin täna stereotüüpse ameeriklase hommiku kasuks, jalutasin kohalikku Starbucksi ja ostsin kohvi kõrvale New York Timesi. Halloweenini on üle kuu aja aega ja ometi nägin sinnapoole kõndides juba igasugu kummituslikke kaunistusi väikestes ilusates aedades. Iga päevaga ilmub katuse ääretele ja uste peale aina rohkem kummitusi, nõidasid ja hernehirmutisi meenutavaid elukaid, kõrvitsapeadest rääkimata. Ühe maja külge olid kinnitatud hiiglaslikud ämblikud, pakun, et koivast koivani läbimõõt oli umbes 3 meetrit kui mitte rohkem (teadagi, kust ma nüüd kaarega mööda hakkan kõndima. no või siis eksponeerimisteraapiat tegema). Poodide uste ees on juba kuhjadeviisi kõrvitsaid müügil, Starbucksis on special pumkin spiced latte. Ma ei kujuta ette kas midagi peale musta-oranži kirju maailma 31 oktoobril üldse enam näha on. Katsetasin siis täna ühte kõrvitsamuffinit, päris ok oli, kuigi see endatehtud kõrvitsakook indiaanlaste ürituse jaoks, aastaid x tagasi oli vist isegi parem. Kõrvitsaõlu on veel proovimata.

Avastasin Brooklynis jalutades veel ühe armsa loomapoe. No ei ole ju võimalik mööda kõndida vitriinist, kus kaks pisikest inglise buldogi kutsikat kummipalli pärast kaklevad. Kui me paari juhusliku möödujaga neid mõnda aega jäginud ja kommenteerinud olime, siis avastasin, et kaupluse uksel on le-valgustusega silt "More puppies inside".  No kas mul tekkis uudishimu või mul tekkis uudishimu. Põhimõtteliselt oli poes terve seinatäis suuremaid puure, kus sees oli igasuguseid kutsikaid. Ma oleksin tahtnud nad kõik endaga koju kaasa võtta. Ja kuidagi veider oli vaadata, et kutsikaid müüakse umbes sama moodi nagu meil hamstreid ja jäneseid.. Hm peaks vist seal akna taga tihedamini kutsusilmadega vaatamas käima, äkki võtavad mu tööle ja ma saan nendele toredustele isiklikult Pedigreed sööta..

Little Cupcake

Esimene päev New Yorgis. Kummaline kuivõrd kodune see linn minu jaoks on. Ikka veel on raske uskuda, et ma lõpuks siin olen.

Olin juba ammu mõelnud, et kui vähegi õnnestub, lähen kohe esimesel hommikul otsima meie kevadisest tripist lemmikuks saanud kohvikut Little Cupcake Bakery, kus valmistatakse kirjeldamatult häid cheescake ja muffineid. Pärast mõningast päikeselist jaluskäiku Brooklynis (mmm mõnumõnus ilus ja soe!) õnnestus see mul lõpuks üles leida. Lõputute koogikeste riiulite vahel (no neid võib vaatama jäädagi!) vaatas vastu ka vana lemmik raspberry-white chocolate cheesecake, mis sobis imeliselt hommikukohvi kõrvale. Magus sõber oli ikka päris rammus, niiet Ethel, kui Sa seda loed nüüd, siis tea, et olen iga kell nõus seda uuesti Sinuga jagama :D

Hommikusel jalutuskäigul Brooklyni ilusatel täpselt-nagu-filmis tänavatel põrkasin kokku ühega oma 4st tuttavast, kes mul NYs siiani on, no kas tõesti juhtub siin ka selliseid kokkusattumusi?

Pool päeva kondasin mööda siinseid tantsupoode, sest mul oli kooli jaoks vaja veits trennivarustust täiendada. No õigemini hullusin, täitsa kreisi mis valik siin on võrreldes Eestis nähtuga, kui vaid oskad õigest uksest sisse astuda. Oleksin vabalt olnud nõus sinna jäämagi ja siis 6 järgnevat kuud kõiki neid imeasju selga/jalga proovima.

Õhtupoole otsustasin minna Chinatowni, et saaks jalutada mööda ühte lemmikutest, Mulberry Streeti ja no üleüldse on seal palju mida avastada. Ma ikka ei väsi neid hiinlaste turge imestamast. Loodetavasti õnnestub mul siin veedetud aja jooksul mõne kohaliku hiinlasega sõbrustada, ehk võtab ta mind üks päev sinna Chinatowni tänavatele kaasa ja viitsib mulle seltada, mis mingi asi on ja mida mis otstarbel kasutatakse või süüakse. Sinna oleks võinud selle üle nuputama jäädagi. Hiinlaste köögis on ju teadagi igasugu seafoodi, aga mind ikka veits häirib, et need krabid seal oma sõrgu sabistavad ja kalad kastides vaevu liigutavad. Ilmselgelt on määsterlikud road valmistatud värskest toorainest. Aga no mis hinnaga. Ma ikka ei saa üle ega ümber nendest ämbritest mille sees on poolest saati vett ja hunnik konnasid (kui ma ütlen hunnik, siis ma mõtlen hunnik!) ja siis nad seal podisevad ja krooksuvad elu ja surma piiril. Kuidagi äärmiselt kurblik vaatepilt. Ja kõrval siplevad umbes sama poolsurnud krevetid, juba vähe rõõmsamalt ja ootavad, et kohaliku LiuHuiYangid nendest kauneid nuudliroogasid valmistaks.

Koduteel käisin toidupoes. See oli elamus omaette. Tegemist oli väiksemat sorti toidupoea nende mõistes, aga ma oleks võinud sinna uudistama jäädagi. Igatahes on liigagi palju kõike seda, mida siin veedetava aja jooksul prooviks või kokkaks. Oiii ja milliseid kooke siin veel teha annaks...
Üks toredamaid leide oli legendaarne Campbelli purgisupp, nüüd on saadaval ka printsessi sort. Etiketil on esindatud nii Tuhkatriinu, Kaunitar kui ka Ariel. Sees on nt kõigi nende peade kujulised, siis veel kinga, kõrvitsa, krooni jms kujulised makaronid. Ega siis midagi, hea et mõnda neist muinasjuttudest suvel harjutatud sai, üks päev tuleb siis lõunaks ära proovida..