Pargid on siin kahtlemata mu lemmikud (niiumbes 836st lemmikust asjast). Reedel oli supermõnus soe päev, olin õhtul 11-ni väljas lühikeste riietega ja ikka oli palav. Peaaegu terve õhtu veetsin Washington Square pargis. Ikka ei jõua ära imestada, mida kõike seal näeb. Pole vist pea midagi sellist mida ei näeks. Jäin sinna esialgu vaatama ühte steppijast meestangotantsijat, kes õhtupäikeses oma etteasteid tegi, saateks argentiinlasest kitarri tinistav sõber. Päris ägedalt panid. Eemal muruväljakul õpetasid ema ja isa om umbes 3 aastast last pea peal seisu tegema. Igas nurgas olid erinevad muusikud, äärmiselt mõnusad trummisoolid ja mõmnusad jazzikas. Kõik kihas inimestest, ruladest ja performacitest, nagu ikka kunstnikest ja ennustajatest. Pm on need kohad, kuhu tulla, teha just täpselt seda mida ise tahad, mis paneb sind end hästi tundma. Üks 60dates vanamees oli pannud klapid kõrva ja tantsis kinniste silmadega pingi ääres.
Läksin mingil hetkel istuma vaiksemasse nurgakesse 3 kohalike muusikute chillout jazzi kuulama. Ülichill oli. Kui Marten kunagi arvas, et ma ütlen sõna chill 25 korda päevas, siis seal ma vist jõudsin seda mõelda/öelda 147 korda poole tunni jooksul. Jäin pikemalt lobisema ühe kirjanikuga. Samal ajal istus kõrvalpingile üks tumedanahaline pontsakas vanem big mama. Me ei kuulnudki jutuhoos, mille pärast neil ühega muusikutest (kes vaikselt oma etteastet lõpetasid) ütlemiseks läks, igatahes oli mingil hetkel seal tulihingeline mustanahaliste vanurite vaidlus, millele üritasime mitte tähelepanu pöörata. Aga mingil hetkel said tädil vist argumendid otsa ja ta lihtsalt käratas kolm korda järjest iga vanamehe väite peale, et "You know I have a pussy!" ja siis mul oli tõsiseid raskusi ikka naeru tagasi hoidmisega. (nooh mitte et mul muul ajal sellega probleeme poleks).
Hämaras oli üks noormees nn triumfikaare alla veertanud oma klaveri ja mängis superilusti nii kõiki klassikuid kui ka paari vana tuttavat Amelie lugu, mis ilusaid kati-stuudio mälestusi kaasa tõi. Lõpuks ma ei suutnudki otsustada, kuhu pikemaks pidama jääda, sest igal pool toimus nii palju huvitavat. Peale paari tiiru leidsin pingi laterna all, kuhu oli kuulda saksofoni, trumme ja klaverit. Hämmastaval kombel sulandusid need seal soojas sumedas õhus kummaliselt ilusaks koosluseks ja mul puudus igasugune tahtmine seal ära minna.
Laupäeval oli hästi lõbus päev, käisime Liliani ja Jamesiga (nüüd siis Viking Line aegne trubaduur James ja mitte mu korterikaaslane, ehheee. Küll see laevatöö on kasulikke tutvusi toonud peaks mainima) Chelseas, highline-l. Kunagine metrootee on tehtud pikaks pargiteeks, mis lookelb maapinnast korralikult kõrgemal, täis rohelisi puid ja ilusaid vaatekohti linnale. Chill. kuubis. Kogu see tripp oli tohutult lõbus. Mingil huvitaval kombel on Jamesi mällu talletunud igasugused kentsakad nüansid kogu California showst (Anneli: Music makes me loose control, music makes me loose contorl) noojah :D James tegi NY tänavatel järgi tallinki põhiklientuurist umbjoobes soomlasi ja steppivat jeesust.
Õhtul käisime kooli omadega salsatamas (oeh Juta, mul kuluks veel nii mõnigi Su oskus ära..)
Pühapäeva hommikul oli äärmiselt mõnus kohvijoomine Kristini ja Jakkoga ikka Starbucksis, mõnus aeg, mõnus koht, mõnusad inimesed, mõnus jutt. Vihm absoluutselt ei häirinud. Läbi linna kulges mingi kentsakas hiiglaslik poolakate paraad. Siiani ei saanud aru, mis siis õieti toimus, aga no vähemalt jagati koledaid tasuta t-särke ajee.
Õhtul sai ühe ammuse lapsepõlvesõbra ja tema toanaabriga pesapalli vaadatud, niiet vägagi american sunday evening oli!
Naljakal kombel kohtusin täna koolis ühe poola noormehega, kellel polnud üldse õrna aimugi, mis see poolakate eilne üritus endast kujutas. Ta on NY-s olnud kolma päeva ja küsis, et kui linn on nii suur, siis ilmselt võib end siin päris üksinda tunda. Ma ütlesin, et absoluutselt mitte, siis on nii palju kontakti igasugu inimestega igapäevaselt nii palju, et kõikidest seikadest ei jõua ammugi siia kirjutada. Isegi siis, kui see on mingi järjekordne small-talk, on sellel reeglina äärmiselt positiivne mõju su päevale, inimene on ikkagi sotsiaalne loom, ei tea miks põhjamaalased tihti oma kapseldunud kestades ringi patseerivad.
Kooli kaudu avaneb ikka väga ägedaid võimalusi, üleeile oli Missy Ellioti taustatntsijate audition. Nii hipphoppar ma veel ei ole. Aga nädalavahetusel läheme ühele suurele 10 pulma-aastapäeva pidustustele flashmobu tegema, tundub vastikult põnev, ei jõua ära oodata.
Aa üks asi veel, pühapäeval oli siin järjekordne tänavafestival. Seal müüdi niiiiii palju erinevaid nupsikuid sokke, et Elina, ma ainult Sinule mõtlesingi! :D
No comments:
Post a Comment