Hidden language of the soul

Teate sellist tunnet, kus tahaks korraga JUBEEEEE palju rääkida, aga ühtegi sõna ei tule? Siis kui kõik sõnad (veel enam mustvalgelt kirja pandud) tunduvad liiga pealiskaudsed ja tähtsusetud, et midagi hoomamatut kirjeldada? Vot umbes niimoodi ma kõik need viimased päevad olen tundud.

Esmaspäeval algas siis kogu kooliprogrammi tramburai pihta. Jällegi, ei oska kuskilt otsast alustada, see kõik on siiani niiiiiiivõrd palju kõiksugu võimalikke ootusi ületanud. Ma isegi ei teadnud, kuivõrd palju motivatsiooni  ja kõike inspireerivat ja täiuslikku võib maailmas üldse olemas olla.

Nii kuskilt otsast peab alustama.
Eile võtsin siis oma julguse kokku. Olen ikka juba mitu aastat muudkui mõelnud ja mõelnud, kuidas tahaks natukenegi laulda ja eile siis läksin lõpuks laulutundi. Eeeh kui hea tunne on, et sai lõpuks sellega ka algust tehtud. Mulle niiinii meeldib siinne mõttelaad, et ükskõik kui vana sa oled, ükskõik millised on su "võimed", ükskõik kuivõrd kogemustevaene sa ühes või teises vallas oled, sa võid absoluutselt igal hetkel oma elus täpselt seda, mida sa ise tahad. Ühiskond suhtub sellesse superpositiivselt, motiveerivalt, tunnustavalt, positiivselt tagasisidestades. Väga tavaline on näha balleti või jazzi või noo ükskõik mis tantsutunnis inimesi vanuses 50+, 60+ ja nii edasi, nii mehi kui naisi. Mitte kordagi pole ma näinud ühtegi halvustavat pilku mitte kellegi kohta. Ja see on siin absoluutselt iseenesestmõistetav. Vähemasti siin dance centeris ei eksisteeri sellist asja  nagu ma ei oska tantsida, laulda, näidelda, painduda või mida iganes. Vastupidi, absoluutselt igaühes on kõik oskused olemas ja absoluutselt alati saavad kõik mostivverivat tagasisidet. Ja milline nauding nendel inimestel sees on, kes seda teevad. Ma pole vist mitu aastat näinud tavalises trennis selliseid esitlusi, kus dance passion 200-ga igast keharakust välja paistab. Mind inspireeris esimesel päeval üks paks (siinsed tantsijad on muide absoluutselt igas mõõdus, kilukarbi mood on eesti teema) tumedanahaline noormees, kes ei olnud nii prof tantsija aga tegi kombinni sellise fiilinguga, et muud oli raske vaadata. (Great dancers are not great because of their technique, they are great because of their passion. Martha Graham).

Siinses tunniplaanis on niiiiiiii palju kõike, mida ainult teekski, et kui see ainult võimalik oleks, siis ma elakski ainult koolis. Ja peaaegu kõiki tunde on nii umbes viiele erinevale levelile, et kõik saaks endale jõukohase valida. Pluss, iga nädal on veel erinevad workshopid ja külalisõppejõud (mitte et niisama õppejõude on nii umbes 80 ja kõik on oma ala tipp-profid). Siin on triljon stiili jazztantsu (contemporary, broadway, latin, world style, fusion jne jne jne), mingi 4-5 erinevat balletti, mitmeid kaasaegseid, teatrtitants (absoluutselt super. ja mu esmene teatritund oli vääga eriline, kunagi hiljem kirjutan sellest vist), näitlemine, stepp, streetstyle on lugematult (jah, minust saab veel hiphoppar siin), siis veel igasugused joogad, pilatesed, strechingud, vougueing, locking, waaking, stilettoheels!!, dancehall, house jne jne jne. Nagunii ei jaksaks kõike üles lugeda.
Igatahes olen ma eesmärgiks võtnud proovida kõike, mida ma ei ole teinud ja ainult lõputult ahmida. Ma poleks arvanud, et minus võiks üldse kunagi nii palju motivatsiooni tekkida millegi vastu. (oioioioioioi kui palju tööd veel annab enda kallal teha, enne kui mingit asja moodi asja saaks). Ja mind absoluutselt ei häiri see, et ma olen siin peaaegu iga hommik 5.30 ärganud ja kooli läinud. (NY elutempo on üldse veidi teine, kell 9 hommikul ei ole absoluutselt vara, 12 on tõepoolest lõuna ja magama minnakse 10-11 paiku. Ehk siis mu varasema elutempo ja laevaga võrreldes, ma lähen magama siis kui tööpäev enam vähem algas ja ärkan siis kui olin harjunud magama minema hahaa).
Ühesõnaga, ma rohkem ei heieta, emotsioonid on laes ja sõnu jääb nagunii väheks.

See grupp kes meil alustas nüüd, on neil siiani ajaloos suurim üldse, 93 inimest. Ja väga väga ägedaid ja andekaid on seal! Ühest jaapani päritolu California poisist- mul kulus 3 päeva aega, et aru saada kas tegemist on siis mehe või naisega :D Jajah, aga pole hullu, ta on muidu väga tore. Hullult palju rootslasi on siin, ma ei tea miks neid kõiki siiapoole tõmbab, igatahes on juba nagu inside-joke see, et you're not swedish? haha. Muidu on rahavst ikka igalt poole üle maailma. Üks äge jaapani tüdruk õpetas mulle täna nende hieroglüüfides kirjutama Diina ja Eesti, ehhee. Niiet, inimesed on supertoredad ja avatud ja sõbralikud. Kõik saalid on vähemalt ühe suure klaasseinaga, kõiki tunde saab pidevalt vaatamas käia, niiet ma olengi see nädal pm koolis elanud, tantsinud, vaadanud, õhku ahminud ja lobisenud (showstoppersid, see õhku ahmimine käis seekord selle kohta, mida siin näeb :D).

Reeglid on suht ranged ja tantsudistsipliin üldse on väga respect! Ilmselt ka seepärast on see amet siin kümneid kordi au sees. Kui sul peaks tunnis telefon helisema, siis mõni õppejõud lihtsalt tõstab su koti koridori. Kui sul on perekondlikud probleemid vms mille pärast sa ootad VÄGA tähtsat kõinet, siis ok, ära lihtsalt tule see päev tundi. Tantsutund on see, kus kohalolek peab olema 200%, hilinemisesyt ei hakka rääkimagi, ah üleüldse on hääästi palju etiketidetaile siin, mis mulle meedlib.

Esimesel nädalal on hästi palju orientation activiteid olnud, enesekaitse tund ja pidevad feedbackid jne jne jne. Algusest peale öeldi kohe, et me oleme kõik suurepärased ja enda vastu ei saa karm olla, aga väljakutsed peavad olema kõrged. Me ei tulnud siia selleks, et tegeleda sellega, mida me juba hästi oskame, iga nädal peaks võtma vähemalt ühe tunni, kus tunned et oled kõige nõrgem inimene saalis ja ühe, kus tunned et oled absoluutselt super. Selliseid motiveerivaid detaile ja mõtlemisainet tuleb iga päev paremalt ja vasakult, töö iseendaga käib 24/7 nii füüsilisel kui vaimsel tasandil. Ma ei teagi, millal ma viimati ennast siin elus üldse nii hästi tundsin :D

Homme on workshop Travis Wall-iga!!! Isegi ei uskunud kui nägin seda. Ei tea kas julgen ise osaleda (ta ikka üks maailma profimaid tantsijaid, üks minu Mia Michaelsi lemmikumaid lavastusi, kus Travis tantsib, kes veel näinud pole http://www.youtube.com/watch?v=38XIFZLlIiM ), aga vaatama peaks kindlasti minema.

Siinsed Apple Store-d korraldavad igasuguseid erinevaid evente ja jutuõhtuid jne. Eile näiteks sai kohtuda Rene Robinsoniga- ta on Alvin Ailey kõige kauaaegsem solist olnud, tantsinud seal teatris (see on üks maailma suurimaid ja profimaid ettevõtmisi üldse, googeldage, kes ei tea.) 28 aastat! Ja on siianni tippvormis ja suurepärane.

Ehhee ja siis me käisime Lilianiga jutustamas. Nii tore, kuidas me Eestis peaaegu kunagi ei näe, kohtusime kolm aastast tagasi NY-s, talvel Londonis ja nüüd jälle NY-s :D

Aa täna sain käia (nagu filmis) siis pesu pesemas. Pesumasina kodustamine ei ole siin väga öevinud komme, saab ikka kohalikes hiigalaslikes pesumajades käia, nagu ühika oma, aga mingi 55 korda suurem :D lahelahe!

Igatahes, see oli ülilühike kokkuvõte viimastest päevadest. Natuke teistsugune postitus kui varasemad, aga tahtsin ühte miljondikku kõigest siinsest kuidagimoodi jagada. Küll need veidrad seiklused ka varsti järgnevad, neid on siin absoluutselt iga päev :D