Mr Bojangles

Juba ammu nägin mitmel korral teel kooli teetööde või majade renoveerimise tööde juures hiiglaslikku täis puhutud musta rotti punaste silmade ja suurte kihvhammastega. Elukas on peaaegu suvemaja suurune. Ma arvasin, et see on niisama siinne kiiks ja üritasin temast piltigi teha, aga siis kuulsin ühelt kohalikult tuttavalt, et see on protesti märk. Rott on aastaid rännanud mööda linna, kui kellelegi mõni juurdeehitus v muu ei meeldi, puhutakse aga rott täis ja streigitakse selle ümber või protesteeritakse niisama. Täna hommikul üllatas rott mind uues kohas, ümber kari plakatitega vanamehi, kellele mingi pilvelõhkuja juurdeehitus jälle ei meeldinud. Nojah :D

Ma olen hetkel veidi kodutu või nii. Olen selle nädala jooksul pidanud kolmina kolm korda ja nii umbes kaks on veel ees. Maailma kõige tüütum asi on teo kombel oma elamist kaasas kanda. Lugu on pikk keeruline ja tüütu, ma ei viitsi seda kõike jama isegi siia ümber kirjutada. Nädala tõdemus on igatahes see, et maailmas on ikka hämmastavalt palju armsaid ja sooja südamega abivalmis inimesi, seda on hea teada ja neid oma elus kohata. Long story short: teadsin juba ammuammu, et pean Jamesi juurest vähemalt nädalakeseks eelmisel reedel ära kolima, sest neil tuli 5 itaallast külla. Ise ka ei kujutanud ette, milline brainfuck on NY-s elamist leida talutava hinnaga ja ma ei  suuda siiani aru saada, mis mul tol hetkel arus oli, kui olin peaaegu nõus kolima New Jerseysse kassihullu vanema naise juurde. Ilmselt oli mul nii siiber igasugustest kohutavatest urgastest, mida ma tol päeval vaatamas olin käinud, et nõustusin sinna järgmine päev sisse kolima. Koht oli ilus, turvaline, vaade NY-le super, tädi tundus ka alguses ok. Ei jõudnud muidugi ära kiruda end järgmine päev, et mis mõttes, kui mu elu unistus on olnud NY-s elada, siis nüüd ma kolin linnast välja? Olgugi et lähedale. Mul pole nii häirivat sisetunnet enne olnud. Läksin kohale, eksisin pimedas veel ära korra, kui kohale jõudsin täitis maja jube kassihais (naine tassib iga nädalavahetus kodutuid kasse koju jne), seda seal eelmisel nädalal polnud. Eks ta veidi veidralt nendega käitus. Istusin seal toas ja ei suutnud oma asju kuidagi lahti pakkida, jube raske oli olla. Ehh kirjutasin emale veel pika meili ka seal, et millega ma küll hakkama sain, aga see ei läinudki kohale. Siis ilmus tädike ei kusagilt lepinguga, mille pidin allkirjastama, et jääda sinna kodusse ikka minimaalselt 2 kuuks, mis tähendab pm 6 kuud tema jaoks. No oli tal siis nii raske mulle seda enne mainida. Igatahes ma rääkisin siis talle mõistlikult ära, et ma pole kindel, kuidas selle linnast väljas elamisega ära harjun ja noo detailidesse ei lasku, kell 11 läbi öösel olin kogu oma 6 kuu elamise ja kompsudega New Jersey tänaval ja ei teadnud kuhu suunas minnagi, et linna tagasi saada :D Sellest hoolimata oli mul superhea vabanemise tunne ja  siiani tänan õnne, et mul õnnestus veel niigi liiga viimasel hetkel üks vale otsus ära hoida. 4 päeva elasin siis ühe saksa ja kahe india tüdrku juures, nüüd elan 4 päeva vene tüdruku juures (omaette naljakas lugu kuidas ma sinna sattusin, aga läheb vist pikaks), siis laupäeval ma loodetavasti saan Brooklynisse poiste juurde tagasi kolida ja alates 1 novembrist on mul lõpuks ometi imearmas isiklik tuba väga vahvate korterikaaslastega. Niiiiii tüütu on see. Aga noo mis teha. Igatahes on nii uskumatult paljud inimesed siin ennast igal viisil appi pakkunud, et on isegi omamoodi positiivne ja südantsoojendav selles olukorras olla :)
Paras ajugümnastika on praegu, räägin igapäevaselt inglise keeles siin,  teie kõigiga kirjutan eesti keeles, eile rääkisin oma 4-päeva kodus tüdrukutega vene keelt ja siis saksa ja šveitsi poistega saksa keelt...aju kärssab.

Laupäeval tegime Hikesvilles ühte superarmsat flashmobi, pruudi kingitus oma mehele 10 pulma-aastapäeva puhul. Üks mu eesmärke oli USAsse tulles vähemalt ühes flashmobis osaleda ja sellega on nüüd check! Ja teeks veel iga kord :D

Contemporary dance on mu jaoks siin absoluutselt uuele tasandile viidud. Ma isegi mõtlesin korra, miks seda oma erialaks mitte vahetada. Täiesti uskumatu kui inspireeriv. Eelmisel nädalal rääkis üks õppejõud tunni alguses robotkiirusel pikalt tuumafüüsikast (ma ei loe ise oma blogi, niiet kui olen sellest jube kirjutanud, siis sorri), tegelikult viis tunni veel uuele levelile, ühes mõttes sügavamale enda sisse ja teisiti jälle kaugele tantussaalist välja.
Täna käisin esimesr korda stepptantsus. Ehhee nii naljakas oli, üle pika aja olla sellises tantsutunnis kus sa ikka üldse mingit basicut ei tea. Aga põnev ka, hea arendada ennast tundmatus suunas. Igatahes otsustasin seal vähemalt korra nädalas käia ja peaks endale kingad ka muretsema.

Üks hommik nägin metroos ühte hispaania noormeest. Rongi oodates jõudis kutt teha põhjaliku kulmukitkumise kuuri, siis veel need ära värvida, siis tükk aega peeglisse vaadata ja oma võluva ripsmetušši ka välja võtta. Ilmselgelt endast hämmastaval arvamusel, aga siin ei ole mõtet selliseid asju imeks panna :D

Nii mul saab aku tühjaks ja on New York Timesi aeg, eile oli viimane presidendidebatt, mis mul nägemata jäi ja presidendivalimistega läheb siin päris põnevaks.