Old Fashioned Fun

Nii. ei tea mitmendat korda ma seda postitust nüüd kirjutama hakkan. Igatahes püüan iga minuti tagant seivida, sest eelmisel korral läks nii pikk jutt kaduma, et ... nii vahemärkus sellest, mis just praegu juhtus :D Mu klorterikaaslane seisis mu selja taga ja vaatas mis ma teen ja kuidas ma neid esimesi lauseid siia trükin...tuli selline vestlus..
"Oh I used to do it too when I was a kid"
segaduses mina: "Do what?"
"Well you know just push all kinds of buttons randomly on a keyboard..pretend that I'm working.."

:D vot selline lõbus sarkasmist nõretav elu meil siin käib. Igav ei ole sekundikski nagu võite arvata.

Vahepeal vahetus üks toakaaslane siis veel üle rootsi poisi vastu meie koolist. Seltskond on koos ja no ma olen varemgi kirjutanud sellest, kui haigelt palju rootslasi meil koolis on aga no oleks ikka kunagistel Tallinki aegadel tõsisemalt kaaluda neid hommikusi keelekursuseid ülepäevaselt :D

Nii millest siis nüüd alustada...

NY on juba vaikselt kevadine. Kuigi "talv" on sel aastal pikk siis päikseprille saab juba kanda ja jopethõlmad võivad eest lahti olla.
Maailm tundub vahest ikka uskumatult väike ja mulle meeldib üle kõige kuidas niidiotsad teinekord kokku jooksevad. Eelmisel aastal Portugalis Triinul külas käies nägin korra ühte brasiilia kunstitudengit, kes jaanuarist alates oma superstipendiumiga Parsonsis õpib ja nüüd siin olles oleme siis sõbraks saanud. Seega on siinsete brasiillastega viimasel ajal supervahva olnud. Eile käisime paksu kassi jazzklubis sünnipäeva tähistamas. NY ööelu on ikka uskumatu. Igasuguste drag queenide ja kogu selle maailma vahelduseks sattusin lõpuks totaalselt teistsugusesse keskkonda. Fat Cat Jazzclub on päris suur mõneti underground koht, kus mängib live jazzband, saab mängida lauajalkat, piljardit, ühte imelikku mängu, mida ma pole varem näinud ja siis on seal veel pääris palju pinksilaudasid (tuletas eile laevaelu meelde jällegi :D). Päris kirju ühesõnaga aga lõbus õhtu oli. Täna otsustasime sõita Coney Islandile lõbustusparki. Nagu Foursquare seda olemist kirjeldas, on tegemist täieliku old fashioned fun-iga. Nii old school atmosfääri ei oskaks USAs oodatagi. Kevadtuuline rannapromenaad ja selle ääres hiiglaslik vanade karusellidega ja rikkis popcorni masinatega lõbustuspargimühakas. Nagu kõie retromates usa filmides üldse. Selline kriipi tsirkuseteemalise õudusfilmi muusika on ka taustaks ja aeg oleks nagu 20 aasta tagasi seisma jäänud. Eks tänu eelajaloolisele hõngule ja teisipäevale oli koht parasjagu tühi ka. Aga meil oli väga lõbus. Sai logisevatel karusellidel ikka veits adrenaliini tunnetada ja kõrget vaadet nautida, pretzeleid süüa ja muidu eakohast 25dat sünnipäeva tähistada mõnel siin.

Mõni aeg tagasi käisid  Sandra ja Oskar külas. Niiet puhus siin Eestimaiseid tuuli. Käisime üks päev Philadelphias tookord, tahaks ju väljaspool NYd seda päris ammerikalikku maailma ka vahetevahel näha. Mulle tookord jäi siiski suht uimane mulje kogu linnast. Kui Washington on selline kuninglikult rahuliks, siis Philadelphiat tahaks korra justkui raputada või paksu tolmuse uneloori pealt ära kiskuda. Aga võibolla ongi asi selles, et olen juba harjunud NY rush-kuubis elustiiliga. Igatahes Bruce Springsteen jätab oma loos siiski veidi müstilisema mulje sellest linnast. Aga Chinatowni tänavad olid sealkandis päris mõnusad ja muidugi päeva tipphetk oli see, kui leidsin kohalikult turul suures valikus lagritsaid. Mida kõike siin kõigi võimaluste maal ka saada pole, aga lagritsaid, eriti veel soolaseid, on suhtleiselt võimatu leida. Niiet rõõm oli suur ja kui ma oma rootsasest sõbrale neid koju tõin siis no nii kreisid kui me siin oleme olnud, see reaktsioon oli veel sellest kõiges üle :D
Suurest uudishimust haisid ja jõehobusid näha sattusime Sandraga Philadelphiast veel omakorda Camdenisse, poolkriminaalsesse ja üsna kõhedasse tühja rajooni sealset akvaariumit otsima...nojahh :D elu on seiklus.

Eelmisel...või oli see üleelmine nädal hmm.. no igathes oli üleriigiliselt Musicals in our Schools week ja sellega seoses ka Times Squarel  üks laulu üritus, kuhu ka sattuda otsustasin. Pidime oma koolikaaslastega laulma Anniest tuntud "Tomorrow-d" ja kuna me seda korterikaaslasega nagunii kogu aeg võidu räuskame, siis korra võib ju ilusati kaamera ees ka kaasa laulda. Ilm oli tol päeval übertuuline ja küüülm, aga kokkuvõttes oli üritus tore.

Auditioni uudiseid ka siis veidike. Kevadel on üks off-Broadway üritus tulemas, mõtlesin et proovin, sest on viimane aeg hakata mööda auditioneid kõmpima rohkem ja läks õnneks. Tüki nimi on "Slaughter on tenth avenue", originaalis on tegemist balletiga aga antud projekti raames teeb koreograaf selles balletil põhineva meie keeles broadway-jazzi põhise koreograafia. Põnev põnev, järgmine nädal peaks proovid algama, siis tean täpsemalt rääkida. Igatahes on kord aastas siin selline üritus nagu Choreographers Canvas, kus 15 rahvusvahelist koreograafi saavad oma erinevates stiilides lavastusi esitada, ja see tükk tuleb siis ka seal esitamisele.

Kindlasti läks nüüd midagi olulist meeles, mida veel kirjutada tahtsin. Aa nalja ka natuke. Need hiiglaslikud joogitopsid, milles meil karastusjooke müüakse tahetakse nüüd lõpuks ebaseaduslikuks teha. Et kui joogitops on suurem kui 16oz, siis  võib selles müüa ainult light-cocafanatasprite. Ühesõnaga...ma saan aru, et ülekaalulisus ja suhkruhaigus on siin suured probleemid aga sellevastased võtted panevad ikka muigama küll.

Aa mõni aeg tagasi käisime kooliga NEw York City Ballet-is eksursioonil. Superäge oli ikka Nii suure balletiteatri köögipoolt näha. Isegi parasjagu käimasolevat proovi sai vaadata! Milline paradiis tantsijale..Õhtul käisime "Uinuvat Kaunitari" vaatamas, eks ta ole läbi aastate mu lemmik olnud. Peale seda, kui ise palju rohkem kalssikat teen ja lõpuks ometi varvaskingadel ka veidi tantsin, on ikka hoopis teistsugune tunne seda küike suures teatris vaadata. Mu respekt baleriinide vastu on veel kümneid kordi suurem kui enne. Ja nohh mis seal ikka, silm püüab rohkem apsakaid kinni ka ehhee :D

Okei, uneaeg on praegu...

Make the Kitty Hello

No terekest üle hiiglama pika aja. Millegipärast kipub selle blogipidamisega nii olema, et algne tuhin mingiks perioodiks veidi vaibub ja lõppkokkuvõttes vaat et süümekaid tekitab. Jeees, pole jah ammu ühtegi sissekannet teinud, it's about time.

Kui imelisse koolirutiini (selle sõna kõige paremas tähenduses) sügavalt sisse elada, siis kuidagi avastad end  põhikohaga koolis elamas. Peab küll ütlema et selle üle ei saa kurta, sest kõik mis sellesse puutub on siin ainult paremuse poole läinud ja ei väsi üllatamast. Tasapisi olen tulemusi ka tunntama hakanud. Võtan hästi palju balletitunde, valisin endale lõpuks ka mentori, kes on samtui üks siinseid kõige parimaid balletiõpetajaid ja balletiartiste. Selliseid jalalihaseid ei näe mitte kõige enam photoshopitumas anatoomiaõpiskus ka mitte ja see kuidas ta asju ette näitab on lihtsalt nii inspireeriv, et paneb kümneid kordi rohkem pingutama. Olen street  jazzi ja hip hopi tunnetamiseni ka vaikselt jõudma hakanud ja selle kohta positiivset tagasisidet saanud. Kevadel võib mind ilmselt laval teatritantsu kõrvalt väikese steppimisega näha ehhee. Ja voguemist julgen ka juba natuke avalikes kohtades harjumatas käia ehhee..

Aga ilmselt pean jõuludest pihta hakkama, et vahepealsest ajast mingigi loetav kokkuvõte tuleks.
Jõuluhommik algas meil nii, et terve korter oli kõhugripis. Jah juba öösel oli räigelt paha olla, ma mõtlesin, kes see krt mu korterikaaslastest kaks tundi öösel vannitoas võib küll olla aga oli tõesti liiga halb olla, et ei läinud küsima...Hommikul selgus, et too oli seal kogu see aeg elu ja surma piiril öökinud...Et jah mingi viiruse me siin kõik külge saime ja kui hommikul perekonnaga Skypisin ja nad kõik mulle väga armsalt jõululaule laulsid, siis oli mul küll tunne et sisikond oleks nagu pesumasina trumlis. Aga kuidagimoodi komberdasin õhtul siiski Uptowni kauaplaanitud jõulupeole, kuna see oli siiski üritus, mis väga ammusest ajast plaanis oli. Seltskond oli väga rahvusvaheline eesti-ROOTSI (neid on siin alati nii palju)- jaapani- hispaania..hmm huvitav kas unustasin veel midagi...no igatahes tegime palju süüa, (millest ma küll tolles seisus nii vaimustuses polnud), loosisime kingitusi ja muidu oli ka väga lõbus. New York on ikka täpselt see koht, kus imed sünnivad. Täpselt jõuluõhtul hakkas lund sadama, enne seda siin kohe üldse näha polnud. Sadu ei kestnud küll kaua aga lummavalt ilus oli see natukenegi mis maha tuli.
Kui öösel metrooga koju sõitsin, siis vastasistuja hakkas rongis lakkamatult öökima...nojah siis...
Muidu nagu ma paljudele olen vist juba maininud, oli siin väga ilus jõulude paiku, nii suuri kuuski pole ma enne näinud ja Rockefelleri tipus olid isegi päris svarovski kristallid. Aga järgmine aasta tahaks jõuluks ikka korragi koju jõuda :)

Aastavahetus möödus päris lõbusalt. See algas suure international dinneriga, kuhu minnes ma loomulikult metrookaardi koju unustasin, poole tee pealet niigi hilinedes tagasi olin sunnitud minema, samal ajal kui kotis olev punase veini pudel külje pealt katki läks. Vähe sellest et siis oma suures ajahädas seda kõike läga trepikoja põrandalt koristasin oli ülejäänud pool ju vaja 2 minutiga ära juua, pole ju pudelit kuhu seda jätta ja head kraami raisku ei saa lasta eksole...
Peale õhtusööki Käisime sõpradega Brooklyn Bridgel, kus 2013 suure hurraaga vastu võtsime. Vaade oli superilus ja see tunne ka võimas, olen alati tahtnud aastavahetusel NYs olla. Aga siinkohal olgu öeldud, et ilutulestik on aastavahetusel äärmiselt väike, see on siin rohkem siiski 4 juuli sündmus. Pidu jätkus Brooklynis, kus sao piisavalt nalja metrooga sõites ja suvalisele korteripeole crashides ja lõpuks omadega väga underground üritusele välja jõudes. Igatahes on mida meenutada.

Vahetult enne aastavahetuse saabumist pidin veel ühe unistuse täide viima, olen alati tahtnud Radio City Rockett showd näha, see oli mu eesmärk juba aastaid. Tegemist on täiest ainulaadse showga maailmas, mida näeb ainult NYs ja ainult detsembris. Olin niiiiii põnevil. Ja elamus oli loomulikult seda väärt, juba Radio City Hall iseenesest on vaatamisväärsus omaette, ahhetasin tükk aega juba enne seda kui kümned sädelevad tantsijad lavale jõudsid ja kõik see pooltesit tundi haiglases sünkroonis tantsisid nagu üks paljundatud inimene. Võimas!

Muidugi tekkis show jooksul kaks ja pool korda äärmiselt piinlik tunne, kui avastasin, et olen ise nii mõndagi koreot samal kujul laval esitanud. Siinkohal retooriline mõttetera neile väga paljudele, kes juba aastaid teavad väga hästi millest jutt käib.  Mul on piinlik käia nende tohutult andekate inimeste tundides oma koolis, kelle orinigaalkoreograafiat olen ma ise esitanud või näinud oma kalleid kaastantsijaid esitamas. Mitte originaalnime all siis loomulikult.  Ikka äge küll kui näitad videosid oma eelnevatest tantsukogemustest koolikaaslastele ja inimesed küsivad, et ot mis, ma olen seda näinud/seal ja seal tunnis tantsinud? Või jällekord näha muusikalide reklaamis Times Squarel mõistes, et oskaks ise une pealt järgi teha. jne jne jne. Kaua võib???

New York on ikkagi sama imeline nagu alati, siiralt usun, et see on parim linn maailmas. Ka siis kui pea on problemaatilisi mõtteid täis, piisab sellest, et korra rongiga üle silla sõita ja Manhattanit näha või mõnele isiksusele tähelpanu pöörata. No näiteks see mees, kes kõnnib ringi kass peas pidevalt.

Et oma psühhomaailma päris mitte ära unustada käin korra nädalas Columbia ülikoolis nn kognitiivsel lõunal, sest seal saab tasuta kohvi ja puuvilja haha.  Tegelikult on tegemist üritustesarjaga, kus käiakse erinevatel psühholoogia või neuroteaduse teemadel ettekandeid tegemas. Tavaliselt on selleks professorid erinevatest USA ülikoolidest. Päris huvitav on. Eriti äge on see tunne, et oled teisel pool ookeani, täiesti uues keskkonnas ja ühtäkki saad aru mis terminitest ja teooriatest räägitakse :) Väga lahe. Kavatsen mingil hetkel ka mõnda sealsesse kliinilise psühho loengusse crashida, hirmsasti huvitab, kuidas seal asjad käivad. Columbia Ülikool ise on hiiiiiiiiglaslik ägedate hoonete kompleks, nagu ameerikalik Harry Potteri maailma kehastus. Ootan juba kevadet, et saaks seal nendes parkides chillida ja raamatukogu trepil päikest võtta :)

Pühapäeval toimus Chinatownis Hiina uusaasta paraad. Ma ei saa aru kuidas see võimalik on, et alati kui otsustan õigeks ajaks paraadile minna, siis kestab kupatus 6 tundi ja kui mõtlen, et päris alguses pole mõtet trügida ja kõlmetada siis on suur palagan tunniga läbi. Igatahes jah, ka seekord otsustasin hommikul veidi kauem magada ja jõudsin hiinalinna veidi hiljem nähes ainult paraadi lõppu. Aga kogu olustik oli seda väärt. Sealsed trummid ja lõputud draakonid ja serpentiinid ning sajad kilkavad asiaadid on ükekordseks nägemiseks piisav eksootika. Naljakas kuidas siin ilm muutub. Ühel päeval on soe ja teisel päeval tuuline november. (Talvemantlit mul enam pole, sest see on omaette lugu, kuidas see kohalikus geiklubis ära varastati). Igatahes oli see paraadi päev piisavalt külm, et rahvast ummistunud tänavatel sentimeeter haaval liikumisest väsida. Olin siis rõõmsalt sunnitud kahel korral hiina pagariäridesse astuma, et veits üles sulada. kiidusõnad hiinlastele, ma ei teadnudki, et nad nii hästi küpsetada oskavad, kõige õhulisem taigen, mida ma üldse söönud olen ja mõnusad täidised, niiet julgen soovitada! Lõpetasin oma lemmikus budismi templis, kuhu ma eelmisel kevadel juhuslikult sattusin ja kus mulle vahest harva täitsa niisama käia meeldib. Ma ei saa küll aru, miks on vaha hiiglaslikule Buddhale lastides puuvilju ja teed ja kohvi kokku tassida aga noh kultuur on kultuur.

Jaanuari alguses käisid Rainer ja Sven siin. Nädalaga harjusin juba nii ära, et nad siin on, täitsa kurb oli kui nad ära lendasid, kõhulihased olid rohke naeru arvelt topelttreenitud. Sai vist maailam suurimaid juudi võileibu ja cheesecake uudistada, Broadway kultuuri nautida ja veidi Ricky Martini arvelt nalja teha.

Aa siis vahepeal oli siin ju jälle vaja paanikat tekitada, et kohutav lumetorm NEMO on tulekul. Koolid  pandi jälle vara kinni, osa metrooliinidest ei pidanid enam igapäevases rütmis liikuma, inimesed ostsid poodidest saiu kokku. Tuli siis tavaline põhjamaa keskmine talveilm ilusa lumesajuga ja nii. Enamus inimesi istus kodus ja ei julgenud akent ka lahti teha. Me lõpetasime mu rootslasest sõbra ja korterikaaslasega drag queeni show-le kaasa elades, pidu ja tants kestis hommikul kella neljani, nii lõbus oli. Hea kui see skandinaavia trenn ikka alla on :P

Suurushullustus mulle ka endiselt meeldib, 950grammine tops maasikajogurtit siia blogi kõrvale :)

Chestnuts roasting on an open fire

Ma tean, et olen lasknud liiga kaua oodata teil seda hetke, mil ma end kätte võtan ja uue postituse tehtud saan, New York on lihtsalt rohkem kui täiskohaga lover. Võite Kaidile aitäh öelda, kes mu südametunnistusele meelde tuletas, et võiksin väljapoole suurt õuna ka seikasid jagada :P

Mõni nädal tagasi käisime Niagara juga vaatamas. Vau! See oli ikka tõepoolest elamus, millest ennem aru ei saa kui ise koha peal ära käid. Võimas on vist vähe öeldud. Aga ilma seiklusteta pole siiski mõtet siin ilmas midagi teha eksju, siit ka minu õpetussõnad, ärge mitte ilmaski minge reisile odava hiina reisifirmaga lihtsalt selleks, et raha säästa :D Ma ei oskagi seda kõike võrdväärselt kirjeldada, mis seal toimus, aga noh veider oli juba alguses kui see ekskursioonijuht rääkima hakkas. "Hi, my first name is Weing, and my last name is also Weing, so you can call me Weing Weing" eem okei.. Kahjuks pole võimalik seda imelist aktsenti siia juurde mustvalgelt juurde vürtsitada...oii kui te vaid oleks seda kuulnud. "Niiiuuu jooor iis a veeeri teistii aaappple...everyone wants to take a bite, yes guys yes guys" Mõne aja pärast tahtis ta, et terve bussitäis paneks kirja tema telefoninumbri, siis me pidime kõik ette kujutama, mis juhtub  kui kõik 50 inimest käivad ühe korra bussi wc-s "Umagine guys imagine, veeery bad smell, veeeery veeery bad smell. Ühesõnaga kui tahad wc-sse minna, siis pead talle helistama või smsi saatma, ei pea bussis püsti tõusma. Jess! Olgu veel öeldud, et me olime bussis ainukesed mitteasiaadid, kõik ülejäänud olid hiinakad ja valdavas enamuses eelajaloolised pensionärid. Meie kõrval üle vahekäigu istus hiina vanamees kes haigutas iga kord nii valjusti üle bussi, et ma mõtlesin et ta hakkab surema. Ees istus depresseerunud hiina naine oma mehega, kellega nad terve reisi jooksul vahetasid umbes 4 sõna. Ausalt. Küll sellel oli ikka kibestunud elum ta rääkis bussijuhiga ka rohkem kui oma mehega, käis siis meie peale kaebamas, et me naerame. No vabandage väga,  päevasel ajal reisil olles naerda on tõepoolest midagi ennekuulmatut eks. Asi lõppes sellega, et me pidime teisel päeval bussi tagaotsa kolima, kus siis pidavat olema parem rahuneda või misiganes.

Päeval käisime ühes kummalises turistipoes, kus oli kolm hiiglaslikku mängulooma, karu, põder ja pühvel vms. Tahtsin Mariannele karuga pilti teha, põlvitasin siis nende loomade kõrvale, et nendega samas suuruses olla enam vähem ja üks veider india mees tuli ja tõstis pool pühvlit mulle õla peale. Nojah..äge reisiseltskond oli küll...Ei hakka üldse rääkima, kommunistlikus korras äratuskellade seadmisest jne, igatahes vaatepilt Niagarale oli suurepärane, õhtul lausa maagiline, vaatega öisele säravale Kanadale. Jälle oli raske uskuda, et see kõik on päriselt.

Pühapäeval käisime Sandraga vaatamas Julliard Schooli uute tantsude etendusi. Täitsa rabatud jälle...eriti kui mõelda, et need on veel õpilased, kes seda teevad..oijah võtab ikka ohkama küll. Täna hommikul olid minuga contemporary tunnis tüdruk ja poiss, ma pakun vanuses umbes 8, kelle jalag tõusid vabatahtlikult ikka nii kõrva taha ja saltod lendasid järjest...mida kõike oleks andnud, et endal selles vanuses sellised võimalused oleks olnud...

Eelmisel nädalavahetusel toimus kesklinnas jõuluvanade rongkäik jook vms, ise kahjuks sel korral sinna ei jõudnud, kuna käisime Williamsburgis igasugu vintage turge ja laatasid uudistamas. aga pm võisid kõik vabatahtlikult kesklinna jõuluvanakostüümides marssima minna, kõik tänavad olid punased. Ilmselt olid lapsed päääris segaduses. Noh arvatavasti mitte ainult lapsed. Õhtul kui väljas käisime olid kõik baarid ja pubid juba joobes päkapikke täis :D

Toiduvärvi pole siin iialgi liiga palju. Kui tavaline piparmündinäts on üsna sageli roheline, siis roheliseks ta ka jääb, ükskõik mitu tundi sa seda ka ei näriks.

Jõuluaeg on siin ilus. Eks ikka kipuvad jõulu ajal mõtted rohkem kodu peale ka. Peale teie kõigi kallite igatsen lund, glägi ja verivorsti, jõululõhna. Aga meil on kodus üleni ära kaunistatud kuusk, palju jõulutulesid ja jõuluküünlaid. Linn on ilusam kui iial varem. Eile käisime ühes Manhattani kautusebaaris, see on läbi kahe korruse, alumisel saab  tantsida ja ülemisel on hiigalslik õueterrass vaatega kogu Manhattanile, ja uskumatute jõulukaunistustega. Et välja külm ei hakkaks saavad kõik selga tõmmata punased kapuutsidega fliisimantlid.
Aga kombestiku juurde, mulle tundub, et Eestis ja Euroopas üldse on jõulud siiski veel enam perekesksem ja rahulikum kodune püha, siin on ka superilus ja soe, aga veidi rohkem kommertslik. Glögi oleme siin rootslastega igal pool otsinud, no ei ole, kui midagi sellelaadset on siis on see reeglina nagu kuum morss. Nad joovad siin kuuma õunasiidrit (alkoholivaba) ja munalikööri.
Et olemist veidi kodusemaks muuta käisin eile Eesti Majas. Väga mõnus reede õhtu oli. Jõulutunne kohe võimendus mitu korda..Seal oli seekord niii nii hubane kõigi küünalde ja jõululõhnadega, sõin õhtusöögiks verivorsti hapukapsaga ja lõpuks ometi leidisn ainukese koha USAs vist, kus saab hõõgveini. Istusime seal kuni päris hilisõhtuni, jõime hõõgveini ja lobisesime, majaperenaine tegi majatuuri, jube ilus on see muide!! Päris õdus oli seal eesti keeles rääkides ja jõululaule kuulates..peaaegu nagu kodus oleks olnud, seda oli hetkeks enne jõule vaja :D Enne siinseid jõululõunaid tulevad mul vist esmakordselt SKypejõulud, jeeei eesti tehnoloogia!! :P
Igatahes on mul kodus veel rootsi piparkoogitaigent (Ikeast) ja nüüd ka veidi hapukapsast ja verivorsti Eesti Majast. Aga muidugi ei maitse see kõik päris nii nagu eesti kodus.. :)

Siin olles olen nii mõneski olukorras mõelndu, et "Kui keegi oleks mulle mõned kuud tagasi öelnud, et nii läheb siis ma oleks naernud ja poleks seda uskunud.." Nii oli näiteks siis, kui ma olin päikeselisel pühapäevahommikul Brooklyn Bridgel, kui nägin Ricky Martinit autos istumas, kui omale stepptantsu kingad ostsin, kui mu üks suurimaid lemmikkoreograafe, kelle videosid ma olen aastaid kodus vaadanud ja imetlenud (Sonya Tayeh) meile tundi andis, kui ma olin samas tunnis So You Think You Can Dance võitja Melanie Moore-ga, kui me tantsisime siinsete supertoredate inimestega New Yorki reedeõhtustel pidudel, kui avastasin, et mul on siinkandis selliseid hingesugulasi, kes on mulle alati palju lähemal elanud, aga kellega me teisel pool maakera nüüd oleme kokku juhtunud, kui ma NY kodu võtmed kätte sain jne jne jne. Üks sellistest hetketest oli eelmisel  nädalal , kui ma läksin oma esimesele auditionile ja mul läks hästi. Nii, palun nüüd mitte lõhki naerda, see oli hip hopi audition. Ma ei tea, kuidas ma sellega olen hakanud tegelema ja kuidasmis väevõimuga ma end sinna vedasin, aga hästi mul läks ja naljakas oli ka. Ega see mingi suur suur asi ei ole, aga kuskilt tuleb alustada ja uusi väljakutseid elus vastu võtta :D
Eile käsisime ühel päris suurel hip hop sessionil v practice nightil, lihtsalt vaatamas/tantismas. Noh pigem vaatamas, sest tase oli nii metsik. Siin on muide väga tavaline tantsijate seas, et käiakse väljas puhtalt selleks et harjutada. Ilma alkoholita tantsitakse varaste tundideni välja..practice makes perfect.

Weeeeerk!

Vogueing on hoopis omaette maailm, see ei ole lihtsalt tantustil vaid selle taga on hiiglaslik kultuur, eriline universum rangete reeglite ja tavadega. Kes huvi tunneb, siis vaadake vogue piibelfilmi "Paris is Burning". Olen vaiksel seda maailma avastama hakanud, osalt oma huvist ja osalt tänu mõndadele uutele kallitele sõpradele, kes sel alal mõnda aega tegutsenud on ja teavad ikka päris hästi, mis nad teevad.

Kooliväliselt käime seda vahepeal jilisõhtuti klubides harjutamas. Puhtalt treenimise eesmärgril. Teisipäeval käisin oma elu esimesel päris vogueingi üritusel. See on ikka täielik underground. M pole midagi selliseid battleid mitte kusagil näinud. Sõnadeta reeglid ja gender blender, omaette sõnavara, kultuur, mis on üüratu aga millest pole paljudel tavainimestel aimugi. No seal oli ikka väga palju drag queene ja muid tegelasi, kelle puhul oli võimatu aru saada kas tegu on siis nüüd päris naisega või mitte päris naisega. Ja enamikel juhtudel ma panin mööda, siiralt uskudes, et see või teine tsikk küll ei saa mees olla...aga ennäe imet... Ja olgu veel öeldud, et selliseid outfite ja nahast, neetidest, karusnahkadest jne kuni viiekordse platvormiga kingadeni pole ma isegi NY kunstiütitustel näinud.
Battleid oli hästi mitmes kategoorias. Põnveam osa oli see, et mu väga hea sõber võistles ka esimest korda elus. Peaks siinkohal mainima, et tegemist on päris profi noormehega, aga ta hääletati suht varakult välja, nagu hiljem paljud ütlesid, siis ilmselt selle pärast, et ta pole valge. Paljud selle ala tegijad on valgete inimeste suhtes väga "shady-d", arvates, et vogue on mustade ala. Hoolimata sellest, et maailmas on päris mitmeid selle ala tipptegijaid valged. Kuigi pärast seda repliiki vaatasin enda ümber ringi ja tõepoolest, peale saali peale oli vist kokku 5 valget inimest, kõik olid mustanahalised.

New Yorkis elavad inimesed teist moodi, sest nad unistavad teist moodi. Üks mu koolikaaslane ptles, et NYs võib päeval lihtsalt oma kodus oma toas voodi peal istuda ja unistada. Siinne aura on erinev. Inimesed julgevad unistada suurelt ja tõsimeeli kõigesse uskudes. Unistused lähevad päriselt täide.
Päris kummaline on mõelda, et mind õpetavad koolis need inimesed, keda olen aastaid Madonna või Beyonce jne videotes või Top Modelsites või Step Up-is näinud, või kes on sinna koreograafiaid teinud. Niiet võtke see julgus unistada ja unistustesse uskuda, it's a small world, kõik on võimalik.

Meil oli eelmiselt nädalal 18 kraadi sooja, täna oli selline Londoni ilm...vaatame mis edasi saab.

Tegime täna päris tundeküllase flashmobi abieluettepaneku jaoks. See toimus päris uhkes NY ööklubis vaatega kogu Manhattanile. Pruut ega keegi teine ei osanud üldse kahtlustada mis toimuma hakkab...niiet nägi jälle päris palju puhast siirust ja õnne, võttis kohe seest värisema :)

Sõidan juba mõne tunni pärast nädalavahetuseks linnast välja...Niagara juga vaatama, peaks vist magama minema...

Thankful for living the dream

Mis teil esimese asjana seostub sõnaga Tänupühad? Kalkun? Jee mul oli ka nii. Esimest korda elus siis kogesin ameeriklaste lemmikuid Thanksgiving-uid. Ma pole kunagi põhjalikumalt sellesse pühasse süvenenud. Nüüd aga mõtlen ja imestan, et miks see ei ole ometi rahvusvaheline riigipüha? Siin on tegemist ääretult olulise sündmusega. Nagu mainitud, see on riigipüha, mingit õppimist ega töötegemist sel päeval ei toimu. Päeva põhieesmärk on väljendada oma tänu kõige selle eest, mille eest tunned, et oled tänulik. Minu meelest, me teeme seda liiga vähe. Vähemalt ma leian küll, et mulle on elus väga palju antud,  aga ma pole kindel kas selle eest piisavalt (tihti) ja tänulikkust väljendan. Siin räägitakse sellest hästi palju. Nii tänavapildis, koolis, igasugustes jutuajamistes, kõikide facebooki postitused on ka täis tänuavaldusi. Minu meelest on geniaalne, anda inimestele vaba päev, et seda kõik olulist endale meelde tuletada ja väljendada. Muidugi lõpetav päeva hiiiiiiglaslik ammerikalik söögiorgia suure kalkuni ja saja miljoni muu asjaga perekonna ringis, mis on igati armas. Eks sellesk ongi inimestele vaba päev antud, et kõik saaks koju sõita, kes vähegi kaugemal elab. Igatahes, kui ma kunagi mingil kummalisel põhjusel siit ära peaks kolima :D siis see on tähtpäev, mille võtan endaga kaasa igasse maailma otsa. Ma olen väga tänulik selle eest, et mul on armastav perekond, maailma kõige suurepärasemad sõbrad, kes on alati minu jaoks olemas, kõiksuguste võimaluste eest, mis mulle on elus antud, tantsu eest ja selle eest, võimaluse eest tegeleda igapäevasel sellega, mida üle kõige armastan ja puhtalt selle eest, et end õnnelikuna saan tunda. Niiet aitäh teile kõigile, kes te seda loete ja üldse olemas olete :)

Päev ei ole täis ainult emotsionaalseid tänuavaldusi ja muidu õgardlust. Hommikul oli meil siin hiiglaslik paraad. Õhupallide puhumist alustati juba eile ja tean, et mass rahvast käis vaatamas, millega tegu on. Ma ei saanud pihta päris hästi sellele ja olin eilse õhtu koolis ja peol. Olen harjunud et kõik siinsed pidustused ja paraadid kestavad mingi 5 tunni kanti ja lootsin selle peale ka täna hommikul, kui veidi hiljem kohale läksin. Seekord pidin ikka kahetsema ka veidi, sest vaatepilt oli liiga võimas ja ületas kõiksugu ootusi, ning kahjuks nägin ainult lõppu. Aga tänavahel oli lisalks orkestritele miljoneid cheerleadereid, kõndivaid piparkoogimehikesi, küpsisemaskotte, ratastel ringi veerev Central Park, Alice Wonderland, ja no kõike, mida vähegi võlumaailma nimetaja alla panna saab, ma olin ikka eufoorias nagu 4 aastane laps. Päriselt ka!! Tundsin, et olen täpselt 4 ja sattunud kuhugi Narnia laadesse kohta metroost välja astudes ja kõiksugu imed on võimalikud ja  üllatused sellised, mida ei oska oodatagi. Rongkäigul hõljusid pm pilvelõhkujte kõrgused õhupallid, mis olid kõiksugu multikategelaste kujuga. Neid navigeerisid all nööridega vähemalt 25 inimest korraga õhupalli kohta. Ja jah, Ronald Mc Donald võib olla sama suur kui Donalt Trumpi maja! Ma pole mitte kunagi midagi sellist näinud. Unes ka. Pildid tulevad Facebooki kohe varsti, aga siin on link kohalike fotograafide jäärvustustest http://www.google.com/search?q=thanksgiving+parade+2012&hl=en&client=safari&tbo=d&rls=en&source=lnms&tbm=isch&sa=X&ei=9QKvUPvpO5LK0AH-jYHoBg&ved=0CAcQ_AUoAA&biw=1279&bih=593

Meie kalkun on endiselt veel külmkapis, ootame kuna ameeriklasest korterikaalane koju jõuab ja selle ameerikapäraselt ära küpsetab :D Tegime siis lademetes kooke banaaniglasuuriga :) I'm never eating again..

Nii kesköö on kohe käes, see tähendab et kohe algab Black Friday, poodides on metsikud soodustused ja need tehakse keskööl lahti, pakkumised kehtivad kuni homse keskööni. Alguses mõtlesin, et peaks ikka minema kasvõi vaatama seda ööshopingut aga kui nägin paari videot eelmisest aastast, siis mõtlesin et okei...massipsühhoosi on väiksemas annuses juba psüh haiglas ka nähtud. Ma ikka tahan oma 100 aastat ära elada, vastasel juhul võiks minust saada vaim, kes räägiks et eee ma surin nii, et krabasin Black Fridayl odavad t särki või Ipadi....kreisi! Vaatan homme hommikul kuidas lugu on. 

Ilus päikseline ilm kutsus täna jälle Central Parki. Sinna võiks vabalt elama jääda. Üks naine mängi vee ääres kuldset harfi ja vee peal sõistid inimesed paatides oma turistiringe. Istusin seal ja ootasin oma sõpru. Siis tuli mu juurde üks fotograaf ja ütles, et teeb seerat Centra Parki nägudest, projekt on pikaajaline ja ta jäädvutsab kõiksugu huvitavaid inimesi, et kas ta võib minust ka pilti teha. Ma ütlesin, et jaa muidugi ja küsisin veel siis fotode ja näituste kohta, siis käis ta päris loogilise lause välja kuidas kõik pildid tahab ta printida mustvalgelt ja seega mu roosa müts jääb väga lahe seal...okei..

Muidu on siin vahepeal olnud hästi töine ja lõbus. Olen koolis siise ahminud kõike mida vähegi saab ja püüan seda vägegi intensivsemalt teha. Mul on tunne, et vähemalt mingid esimesed edusammude algused hakkavad tunda andma :) Varsti saan pisikese kommiraha ka teenida siin. Teeme nii, et see on nüüd nali eks, sest ma ju ei või siin mingit tööd teha...

Üks päev tulime korterikaalsasega poest koju oma saja kotiga ja läks nii lõbusaks, et unustasin ühe koti (kus oli veel kõige olulisem pirukas sees!!) tänavale, ise seda märkamata...miks ma mküll ei imesta, et minuga sellised asjad juhtuvad...õnneks avastain seda kohe koju jõudes ja näljased naabrid ja kassisuurused rotid polnud veel mu tulevaste õhtusöökide kallale läinud. Mitte et sellest koolis vähe oleks aga kõhulihaste trenn on siin korteris selles mõttes ikka korralik, niiet armas kodu tasus ootamist :)

Siin nurgake mu elamisest siis. Teisele poole jääb veits mõnusat põrandaruumi ja kaks seinakappi..katuse all olen...jube hea, et lühike kasv taaskord kasuk tuleb. Showstoppersid, juhin pildile tähelepanu!! Eile andsin intervjuud ühe raamatu jaoks ja rääkisin teist nii mõnegi sõnaga... :)

Free cheese in a ghost town

Peale seda kui Sandy maha rahunes oli linnas kummaline. Ma ilmselt ise ka ei saa aru, kui väga mul tegelikult vedas kogu selle orkaaniga. Kaadrid, mis mõnest linna piirkonnast olid üles võetud olid ikka tegelikkuses vääga jubedad. Ma isegi ei hakka rääkima inimestest, kes surma said,  või kellel elektrit polnud. Uputus oli nii meeletu, et kõik metrooliinid siiani ei tööta. Esimestel päevadel peale Sandyt oli ikka väga hull, kui meil lõpuks kool avati kulus mul kolm tundi, et sinna jõuda. Pm on metrooliiklus ikka hädavajalik NY suguses linnas. Algul ei töötanud ükski liin, bussijärjekorrad olid niiii metsikud. Inimesed, kes olid maeiteakuikaua bussijärjekorras seisnud ja seal mõnusalt edasi liikunud, pakkusid möödujatele oma järjekorra kohta 10 dollari eest ja muud lollust. Mõtlesime siin korterikaaslasega, et peaksime koolist vaba päeva võtma ja järjekordades seisma ja sedasi raha teenima :P

Bensiin hakkas ju ka otsa saama, sest Jersey, mis on suures osas nii hävinud kui olla saab (oioioi mitu korda ma jõudsin end tänada, et ma sinna kassihullu naise juurde ei jäänud). Autojärjekord bensiinijaamadesse (nendesse vähestesse, mis paar tundi päevas töötasid) oli ülw 12 bloki (tänava siis eestikeeli), pluss 3-4 blokki jalgsi jrks seisjaid kanistritega. 

Kõige kriipim oli siiski see, et terve Lower-Manhattan oli mitu päeva ilma elektrita. Sõitsin öösel bussiga koju. Sellist kottpimedust ei ole ma ammu kuskil näinud. No ega tegelikult ju ei näe ka kunagi, ainult maal metsa vahel. Linnas ikka mingid tuled on. Aga siisn olid KÕIK pilvelõhkujad pimedas, mitte ühtegi tänavavaldustust, valgusfoori, mitte midagi. Mõningad autod sõitsid suurematel tänavatel. Paaril üksikul aknal oli näha küünlaid. Üks mitte alla andev ajaleheputka müüja oli oma telgi lahti teinud ja müüs ühe küünla valgusleegis oma stuffi seal. Ei tea küll kellele. Inimesi seal ei liikunud, Kui siis vähemalt õhtusel ajal väga üksikult, telefoni või taskulambiga valgust näidates. Tühi ja vaikne ja kottpime. Kõhe kummituslinn. Suured sillad olid poolenisti valgustamata. Manhattani siluett, mis särab muidu rohkem kui kõik maailma juudi jõulupuud kokku, oli poolenisti pime. Ma võiksin seda ette kujutada ükskõik kus, tõsiselt, aga mitte New Yorkis! Ja seda enam mitte Manhattanil. Mulle meeldib sellest nii mõelda: For the first time in history, lower part of the city that never sleeps fell asleep for a while...

Päeval oli linnas oluliselt vaiksem kui muidu. Aga tänaval jahagi tasuta juustu ühest autost :D päris naljakas reklaamikampaania oli :D Kolm pirakat juustutükki kolmel näkileival ei olnud mingid lihtsalt pisikesed testrid vaid nende ära söömisega oli tõsiseid raskusi, näete siis, ega niisama öelda, et siin lähevad unistused täida, võin julgelt väita et tasuta lõunad on olemas :D

Nii 1. novembril ma LÕPUKS kolisin oma uude koju!!!! Ise ka ei suuda uskuda, esimest korda 6 nädala jooksul sain oma kohvri lõplikult lahti pakkida ja kappi ära panna. Ja selle vähese aja jooksul mis ma olen siin olnud, olen ma sellest täiesti vaimutsuses, see on minu jaoks täpselt õige koht ja igasugune jama ja ootamine on end igati ära tasunud. Ma olen ikka niii õnnelik, hoidsin neid korterivõrmeid ikka tükk aega käes, mõnus õnnesurin on siiani sees. Korter on väga armas, ma elan katusetoas ja kokku on meid siin praegu 6 mina, kanada poiss, kes on ajutiselt pikemaks ajaks külas siin, üks austria tüdruk oma ameeriklasest peikaga, siis üks rootsi kutt (tulevante top-drag tegelt ka!!) ja tema sõbranna. Me kõik peale selle ameerika kuti käime samas koolis, noh mõni on varem käinud ja nüüd ajutiselt tagasi tulnud, niiet ainult unistada võis sellisest ameerikalikust korterijagamisest, mis on siiani olnud väga fun no ja et meid siin 5 tantsijat on see on veel eriti super, kõik igapäevaselt pöördlevad ja venitavad ja sirutavad ja ja ja ja...õhkkond on supermõnus. Polegi siin ükski öö normaalsel ajal magama saanud, sest me oleme kogu aeg lobisenud või filme vaadanud või muidu vahvad olnud :) Homme lähen ikeasse ja toon ägedaid küünlaid ja värki ja siis teen ilusaid pilte ka oma uuestu kodust. 

Head ööd  :)

Tracking Sandy

Sandy hakkas meile tulema alates eilsest õhtust nagu ma siin paari sõnaga mainisin. Ettevalmistustest eelmise postituse lõpus. Täna siis on terve linn pm koduarestis olnud :D Arvasin algul, et on hea süümepiinadeta üks rahulik päev kodus veeta, teiega lobiseda ja kirjadele vastata. Kuna praeguseks on asi siin läinud nii hoogsaks, siis jätkub sama olukord ka homme ja noh kaks pikka vaba päeva on ilmselgelt siinsetes oludes liiast :D

Päeval oli väljas lihtsalt tugev tuul ja vahelduva eduga vihmasadu, tahtsin hirmsasti välja minna aga siis veel arvasin et see pole ehk hea mõte. Telekast enamus kanaleid filme ja sarju ei näita, kõik muudkui trackivad Sandyt 24/7. Ükski ühistransport eilsest õhtust saati enam ei liigu, täna suleti tunnelid, sillad. Ükski lennuk ammugi ei lenda. Mõnusalt uputavaid kaadreid näitas päeval Jerseyst näiteks. Draakonid on ka muideks Jerseys vangis nüüd, lend lükati edasi kõige varem kolmapäevale, neil pidavad juba päeval seal veidi raputama no ja muidu igav olema :)
Õhtupoole siis hakkas siin ka asi veidi ilmet võtma. Aknad vahepeal värisesid tuulest ja kui välja vaatasid siis liiklusmärgid ja tänavasildid ka juba rappusid mõnusalt. Kesklinnas kukkus ehitusplatsil kokku pool kraanat ja üks maja.

Mu korterikaaslane Mike käis päeva jooksul kolm korda väljas. Kui ta nüüd õhtul uuesti tormi uudistama läks, siis ma tahtsin ka lõpuks kaasa minna ja veits ekstreemsust kogeda. Ta algul arvas, et see pole hea mõte, sest ma kaaluvat niiumbes 4 korda vähem kui tema aga kui ta tiiru ära tegi, siis tuli välja, et asi pole üldse nii hull ja kui ma otsustan minna, siis tõenäoliselt jään ellu. No igatahes mu uudishimu ei pidanud enam vastu ja nii me siis läksime Sandyga kohtama. Päris võimas tuul on väljas. Aga üllatavalt soe on. Naabermaja on oma Halloweeni kaunistused muidu kokku korjanud aga puu otsas lipendavad kaks luukeret, ühel pikad hallid juuksed tormituules lehvimas. Paar aeda on ka tükkideks rebitud ja ühe hoone klaasuks oli purunenud (Aroonia on selles, et ukse kohale klaasi peale on kirjutatud Open 7 days haha). Tegelikult oli väljas rohkem uudishimulikke inimesi kui ma arvasin. Käisime ookeani ääres, sinna on mingi 10 mintsa tee meie maja eest. Veetase on korralikult tõusnud, tavapärane jalutamisala on ammugi vee all. Tee peal kohtasime veel kalamehi, kes alles praegu sealt ära tulid. Ma küsisin kas nad kala ka said, vastus oli, et ei aga vett on küll piisavalt :D
Üritasin jooksurajal möllavatest hiigellainetest pilti teha, seal ulpis kellegi õnnetu külmkapp ja inimesed naersid selle üle...ei teagi kuidas see sinna sai. Mõned puud on ka langenud. Aga nüüd peaks paari tunni pärast tipphetke kätte jõudma...eks siis ole näha, ootan põnevusega.
Aa lower east side-l Manhattanil autod ka juba sulistavad sügavas vees...

Telepilt juba hakib, nii on ju tüütu!