Kui imelisse koolirutiini (selle sõna kõige paremas tähenduses) sügavalt sisse elada, siis kuidagi avastad end põhikohaga koolis elamas. Peab küll ütlema et selle üle ei saa kurta, sest kõik mis sellesse puutub on siin ainult paremuse poole läinud ja ei väsi üllatamast. Tasapisi olen tulemusi ka tunntama hakanud. Võtan hästi palju balletitunde, valisin endale lõpuks ka mentori, kes on samtui üks siinseid kõige parimaid balletiõpetajaid ja balletiartiste. Selliseid jalalihaseid ei näe mitte kõige enam photoshopitumas anatoomiaõpiskus ka mitte ja see kuidas ta asju ette näitab on lihtsalt nii inspireeriv, et paneb kümneid kordi rohkem pingutama. Olen street jazzi ja hip hopi tunnetamiseni ka vaikselt jõudma hakanud ja selle kohta positiivset tagasisidet saanud. Kevadel võib mind ilmselt laval teatritantsu kõrvalt väikese steppimisega näha ehhee. Ja voguemist julgen ka juba natuke avalikes kohtades harjumatas käia ehhee..
Aga ilmselt pean jõuludest pihta hakkama, et vahepealsest ajast mingigi loetav kokkuvõte tuleks.
Jõuluhommik algas meil nii, et terve korter oli kõhugripis. Jah juba öösel oli räigelt paha olla, ma mõtlesin, kes see krt mu korterikaaslastest kaks tundi öösel vannitoas võib küll olla aga oli tõesti liiga halb olla, et ei läinud küsima...Hommikul selgus, et too oli seal kogu see aeg elu ja surma piiril öökinud...Et jah mingi viiruse me siin kõik külge saime ja kui hommikul perekonnaga Skypisin ja nad kõik mulle väga armsalt jõululaule laulsid, siis oli mul küll tunne et sisikond oleks nagu pesumasina trumlis. Aga kuidagimoodi komberdasin õhtul siiski Uptowni kauaplaanitud jõulupeole, kuna see oli siiski üritus, mis väga ammusest ajast plaanis oli. Seltskond oli väga rahvusvaheline eesti-ROOTSI (neid on siin alati nii palju)- jaapani- hispaania..hmm huvitav kas unustasin veel midagi...no igatahes tegime palju süüa, (millest ma küll tolles seisus nii vaimustuses polnud), loosisime kingitusi ja muidu oli ka väga lõbus. New York on ikka täpselt see koht, kus imed sünnivad. Täpselt jõuluõhtul hakkas lund sadama, enne seda siin kohe üldse näha polnud. Sadu ei kestnud küll kaua aga lummavalt ilus oli see natukenegi mis maha tuli.
Kui öösel metrooga koju sõitsin, siis vastasistuja hakkas rongis lakkamatult öökima...nojah siis...
Muidu nagu ma paljudele olen vist juba maininud, oli siin väga ilus jõulude paiku, nii suuri kuuski pole ma enne näinud ja Rockefelleri tipus olid isegi päris svarovski kristallid. Aga järgmine aasta tahaks jõuluks ikka korragi koju jõuda :)
Aastavahetus möödus päris lõbusalt. See algas suure international dinneriga, kuhu minnes ma loomulikult metrookaardi koju unustasin, poole tee pealet niigi hilinedes tagasi olin sunnitud minema, samal ajal kui kotis olev punase veini pudel külje pealt katki läks. Vähe sellest et siis oma suures ajahädas seda kõike läga trepikoja põrandalt koristasin oli ülejäänud pool ju vaja 2 minutiga ära juua, pole ju pudelit kuhu seda jätta ja head kraami raisku ei saa lasta eksole...
Peale õhtusööki Käisime sõpradega Brooklyn Bridgel, kus 2013 suure hurraaga vastu võtsime. Vaade oli superilus ja see tunne ka võimas, olen alati tahtnud aastavahetusel NYs olla. Aga siinkohal olgu öeldud, et ilutulestik on aastavahetusel äärmiselt väike, see on siin rohkem siiski 4 juuli sündmus. Pidu jätkus Brooklynis, kus sao piisavalt nalja metrooga sõites ja suvalisele korteripeole crashides ja lõpuks omadega väga underground üritusele välja jõudes. Igatahes on mida meenutada.
Vahetult enne aastavahetuse saabumist pidin veel ühe unistuse täide viima, olen alati tahtnud Radio City Rockett showd näha, see oli mu eesmärk juba aastaid. Tegemist on täiest ainulaadse showga maailmas, mida näeb ainult NYs ja ainult detsembris. Olin niiiiii põnevil. Ja elamus oli loomulikult seda väärt, juba Radio City Hall iseenesest on vaatamisväärsus omaette, ahhetasin tükk aega juba enne seda kui kümned sädelevad tantsijad lavale jõudsid ja kõik see pooltesit tundi haiglases sünkroonis tantsisid nagu üks paljundatud inimene. Võimas!
Muidugi tekkis show jooksul kaks ja pool korda äärmiselt piinlik tunne, kui avastasin, et olen ise nii mõndagi koreot samal kujul laval esitanud. Siinkohal retooriline mõttetera neile väga paljudele, kes juba aastaid teavad väga hästi millest jutt käib. Mul on piinlik käia nende tohutult andekate inimeste tundides oma koolis, kelle orinigaalkoreograafiat olen ma ise esitanud või näinud oma kalleid kaastantsijaid esitamas. Mitte originaalnime all siis loomulikult. Ikka äge küll kui näitad videosid oma eelnevatest tantsukogemustest koolikaaslastele ja inimesed küsivad, et ot mis, ma olen seda näinud/seal ja seal tunnis tantsinud? Või jällekord näha muusikalide reklaamis Times Squarel mõistes, et oskaks ise une pealt järgi teha. jne jne jne. Kaua võib???
New York on ikkagi sama imeline nagu alati, siiralt usun, et see on parim linn maailmas. Ka siis kui pea on problemaatilisi mõtteid täis, piisab sellest, et korra rongiga üle silla sõita ja Manhattanit näha või mõnele isiksusele tähelpanu pöörata. No näiteks see mees, kes kõnnib ringi kass peas pidevalt.
Et oma psühhomaailma päris mitte ära unustada käin korra nädalas Columbia ülikoolis nn kognitiivsel lõunal, sest seal saab tasuta kohvi ja puuvilja haha. Tegelikult on tegemist üritustesarjaga, kus käiakse erinevatel psühholoogia või neuroteaduse teemadel ettekandeid tegemas. Tavaliselt on selleks professorid erinevatest USA ülikoolidest. Päris huvitav on. Eriti äge on see tunne, et oled teisel pool ookeani, täiesti uues keskkonnas ja ühtäkki saad aru mis terminitest ja teooriatest räägitakse :) Väga lahe. Kavatsen mingil hetkel ka mõnda sealsesse kliinilise psühho loengusse crashida, hirmsasti huvitab, kuidas seal asjad käivad. Columbia Ülikool ise on hiiiiiiiiglaslik ägedate hoonete kompleks, nagu ameerikalik Harry Potteri maailma kehastus. Ootan juba kevadet, et saaks seal nendes parkides chillida ja raamatukogu trepil päikest võtta :)
Pühapäeval toimus Chinatownis Hiina uusaasta paraad. Ma ei saa aru kuidas see võimalik on, et alati kui otsustan õigeks ajaks paraadile minna, siis kestab kupatus 6 tundi ja kui mõtlen, et päris alguses pole mõtet trügida ja kõlmetada siis on suur palagan tunniga läbi. Igatahes jah, ka seekord otsustasin hommikul veidi kauem magada ja jõudsin hiinalinna veidi hiljem nähes ainult paraadi lõppu. Aga kogu olustik oli seda väärt. Sealsed trummid ja lõputud draakonid ja serpentiinid ning sajad kilkavad asiaadid on ükekordseks nägemiseks piisav eksootika. Naljakas kuidas siin ilm muutub. Ühel päeval on soe ja teisel päeval tuuline november. (Talvemantlit mul enam pole, sest see on omaette lugu, kuidas see kohalikus geiklubis ära varastati). Igatahes oli see paraadi päev piisavalt külm, et rahvast ummistunud tänavatel sentimeeter haaval liikumisest väsida. Olin siis rõõmsalt sunnitud kahel korral hiina pagariäridesse astuma, et veits üles sulada. kiidusõnad hiinlastele, ma ei teadnudki, et nad nii hästi küpsetada oskavad, kõige õhulisem taigen, mida ma üldse söönud olen ja mõnusad täidised, niiet julgen soovitada! Lõpetasin oma lemmikus budismi templis, kuhu ma eelmisel kevadel juhuslikult sattusin ja kus mulle vahest harva täitsa niisama käia meeldib. Ma ei saa küll aru, miks on vaha hiiglaslikule Buddhale lastides puuvilju ja teed ja kohvi kokku tassida aga noh kultuur on kultuur.
Jaanuari alguses käisid Rainer ja Sven siin. Nädalaga harjusin juba nii ära, et nad siin on, täitsa kurb oli kui nad ära lendasid, kõhulihased olid rohke naeru arvelt topelttreenitud. Sai vist maailam suurimaid juudi võileibu ja cheesecake uudistada, Broadway kultuuri nautida ja veidi Ricky Martini arvelt nalja teha.
Aa siis vahepeal oli siin ju jälle vaja paanikat tekitada, et kohutav lumetorm NEMO on tulekul. Koolid pandi jälle vara kinni, osa metrooliinidest ei pidanid enam igapäevases rütmis liikuma, inimesed ostsid poodidest saiu kokku. Tuli siis tavaline põhjamaa keskmine talveilm ilusa lumesajuga ja nii. Enamus inimesi istus kodus ja ei julgenud akent ka lahti teha. Me lõpetasime mu rootslasest sõbra ja korterikaaslasega drag queeni show-le kaasa elades, pidu ja tants kestis hommikul kella neljani, nii lõbus oli. Hea kui see skandinaavia trenn ikka alla on :P
Suurushullustus mulle ka endiselt meeldib, 950grammine tops maasikajogurtit siia blogi kõrvale :)
Seegi kord hakkasid tuhinaga pihta?
ReplyDeletenohhhh...tõsi ta on :D
ReplyDelete