9

John Lennonil oleks teisipäeval olnud 72. sünnipäev. Yoko Ono korraldas New Yorgis näituse, kus olid välja pandud seni suures osasa avalikkusele nägemata jäänud joonistused ja laulusõnade käsikirjad. Artist side of John Lennon. Käisime seda vaatamas, päris tore oli. Enne suutsin siis kordagi olla õigel ajal õiges kohas, õigete inimestega kokku sattuda. Selline casual Lennoni näituse vaatamine SoHo väikeses galeriis lõppes sellega, et mul õnnestus pääseda ühe suure fotonäituse avamisele Metropolitanis!!!!
Tegemist oli äärmiselt peene ja ilusa üritusega, kuhu pääses ainult kutsetega. Metropolitan oli õhtuhämaras veel võimsam kui muidu, seest ilusate lillevanikutega ära kaunistatud, nii palju kui neid esimesi saale mõne üksiku vaarao või Aphrodite skulptuuriga nägi, siis oli see suht maagiline, loss oli ämar ja kuu paistis veits sisse, valgustus oli hästi mahe. Kohal oli NY igasugune kõrgem ja vähem kõrgem kunstnike seltskond. Pakuti ülisuper suupisteid ja lõpmatus valikus jooki. Ise ka ikka imestan kuidas mul nii vedas tookord :D Näitus ise, nii palju või vähe kui jõudis seda vaadata oli väga lahe
Faking It Manipulated Photography Before Photoshop. Oii Triin, Sa oleks pidanud ka siin olema.
Päris huvitavaid inimesi oli seal. Kui pidulik üitus läbi sai, läksime väiksema seltskonnaga Williamsburgi, niisama istuma ja teisipäevaõhtust after-art chilli tegema :) väga tore oli. Kuna Williamsburg on suht mu kodu lähedal, siis mõtlesin kesköö paiku hakata koju liikuma, hiljemalt üheks oleksin pidanud jõudma. Noh ja üllatus üllatus öisel ajal on metrooliinides igasugused remonditööd ja rongid sõidavad väga isemoodi, tulemus: 40 minuti asemel 2,5h koduteed umbes 6 või 7 ümberistumisega, welcome to New York!
Aga sellest hoolimata, ma poleks never uskunud, et sellisest üritusest kuidagi osa võiksin saada.

Olen viimasel paaril päeval paaniliselt kodu otsingutega tegelenud. Jamesi itaalia pruut tuleb siia veel oma 4 tuttavaga ja leppisime juba kunagi septmbri algul kokku, et ma vähemalt nädalakeseks kolin välja. Igatahes kuni tänase hommikuni ma veel ei teadnud kuhu minna. Õnneks üks saksa neiu oli ming häda korral nõus enda juurde võtma, korterisse, mida ta kahe toreda india tüdrukuga jagab. (Muide mul hea meel, et siin kaks ägedad saksa tšikki ja üks kutt, mu saksa keel hakkab ka vaikselt ellu ärkama ajee). No igatahes veetsin ma siis viimased kaks päeva korterikuulutsi uurides mööda võõraste inimeste kodusid kolades. See oli igatahes elamus omaette, aga mitte küll alati positiivne. Hinnad NY kinnisvaramaastikul on METSIKUD! Noh ma ikka väga lootsin kuidagi odavalt omadega välja tulla, aga selgus, et sedasi satud ainult hunniku petturite kuulutuste otsa või siis sellistesse piirkondadesse, mida hea meelega väldiks (jah ka minu lemmikumast lemmikumas New Yorkis leidub neid päris mitu).
Igatahes leidsin endale nüüd vist uue kodu, sellega kaasneb põnev stoori ka, aga noo midagi pole teha, seekord panen järjehoidja siia vahele, sest uni tuleb peale. Niiet sellest kuulebnäeb mu järgmises postituses :)

Aa ja kõik kallid, kelle meilidele ma pole vastanud, suured vabandused, olen siin erinevate korterite ja kooli vahel tuulamisega niiiiii busy olnud, et lihtsalt pole jõudnud seda teha. Aga ma kohe varsti teen seda ausõna :)