Endless Circle & LeBunny Bleu

Täna hommikul oli siinkandis natuke vihmasem. Muidu on meil väga soe, Tallinna hallid vihmad on ammu ära unustatud, päike paistab ja sooja õhtuni 23 kraadi kanti, mõnnnamõnna.

Igatahes, läks ilm päris kähku ilusaks ja ma otsustasin kohalikku surnuaeda minna. Päris hea lause ma tean. Eile Starbucksis kohtusin Alexiga, ühe vabakutselise kunstnikuga. Kes on käinud, see teab, et siinkandis on täiesti igapäevane ja normaalne igasugu võõrastega jutu peale saada, kui sa ka üksi linna peale lähed siis ei pea end kunagi päris üksi tundma. Igatahes on see kunstnik elanud kogu oma elu Brooklynis (ma ikka imestan seda, kuidas elatakse kõikide võimaluste maal ja ei sõideta kordagi osariigistki välja, no wtf? tüüp on 36, tegelenud kõiksugu kunstivaldkondadega alates graafilisest disainist lõpetades näitlemisega ja on kogu oma elu veetnud Bay Ridges, eh üks Brooklyni osadest, no mõni ime, et sellise kreatiivsel alal siis konkurentsist välja jääb)  aga, muidu oli tegemist toreda inimesega, kes arvas, et teab ikka suht kõiki riike, mis olemas on ja oli sügavalt pettunud, et ta varem Eestist kuulnud pole. Ta teadis mulle igasugustest kohtadest rääkida, kuhu siinkandis tasub minna. Üks neis oli siis Green wood Cemetary. Muidu ma üldjuhul surnuaedades ringi ei kola (okei üks kentsakas talvine ja lumine tripp öisel Raadi kalmistul ja selle all olevates koobastes välja arvata, otsisime Taneliga kohta, kus ropust anekdoodist maailmakuulsat filmi teha, sellest võib mujal jutustada :D) suurem kirikute fänn ma ka ei ole, aga kuna päike paistis ja tahaks NY-st ikka kõike võtta siis otsustasin ikkagi minna. Ja väga hea, et otsustasin. Tegu oli ühe vanima ja suurima rahvusliku vaatamisväärsusega, mis oli kummalisel kombel äärmisel ilus ja üüüüüüratult suur. Ma arvan, et trippisin seal mingi tunnikese ja jõudsin heal juhul 1/4 läbi käia. Maastik oli väga mägine, muru ilus ja roheline ja mälestussambad üks uhkem kui teine. Tegelikult juba sissepääs meenutas lossi Harry Potteri filmist. Andis ikka mööda neid kiviteid mäest üles ja alla ronida. Ja see oli kummaliselt ilus. Olgem ausad, eesti kultuuris ei käsitleta surma loomuliku elu osana. Üle-eelmisel kevadel võtsin koolis surmakultuuri ainet ja neljanda kodutöö lõpuks oli tunne juba päris kriipi. Meil on see selline lõplik ja üdini masendav, mõni ime, et need surnuaiad siis ka sellised hämarad ja traagilised on. Ise ma seda mõtteviisi ei poolda. Siin oli vaatepilt vinge, lõputul rohelisel maastikul ilusad mälestussambad, ühe otsa oli paigutatud hiiglaslik kivist karu (Marianne, mõtle ka, kuhu Sa oma skulptuurid paigutad eks!). Ühe mäe all paistis suur veekogu ja ilus vana kirik, hiigelsuur mõistagi. Katsun mõne pildi ja üles saada millalgi. No igatahes kuniks ma seal jalutasin, sõitis minust mööda üks surnuaia korravalvur. Ilusa valge surnuaia ametiautoga ja tema vormiriietus teeb vist Tallinki ohvitserkonnale ka silmad ette :D Ta küsis kas ma otsin väljapääsu ja siis uuris kas ma olen juba Brooklyni kõrgeimas tipus käinud, et ta võib mind sinna viia soovi korral. Korra mõtlesin, et no kui ohtlik see sellises kohas ikka olla saab. Igatahes asi lõppes sellega, et sain siis seal uhkes surnuaias surnuaiavahi autoga ringi sõita. Ise oli ta sõbralik vanem mustanahaline mees, teadis väga hästi , mida Eesti endast kujutab, et see oli kunagi NSVL-i osa ja on nüüd iseseisev riik. Ta viis mind ühe mälestusmärgi juurde, mis oligi siis see kõige kõrgem tipp Brooklynis, sealt avanes väga vinge vaade kogu Manhattanile. Kahju ainult, et veidi pilvine oli.

Peale seda rahulikku ringkäiku otsustasin ikkagi Manhattanile sõita, kus iga nurk elavatest inimestest kihab :D Kui on aega, siis mulle meeldib niimoodi randomly võõrastes kohtades trippida, nii võib avastada kõige põnevamaid nurgakesi. Juhtumisi sattusingi ühele disaineripoe avamisele ja sain sinise jänese peaga küpsise ilusas pakis (ta nimi on LE Bunny Bleu). Oleks viitsinud seal ööni passida, oleks saanud hullumeelse rahvamassiga 300 tasuta kingapaari eest võidelda.
Jalutasin veidi lower east sides ringi ja siis tuli ikka esimene burks ka ära siin oldud aja jooksul (no kuskile pidi ju vihma eest varju minema). Jalutasin lõpuks täitsa Manhattani tippu ja kuna Staten Islandi praam parasjagu saabus, otsustasin ekspromt sinna sõita, ferry sõit on ju nagunii tasuta ja saab korra jälle vabadussambale lehvitada. Kohale jõudes, mõtlesin, et teen seal ka ühe ringkäigu. Ega väga palju vaatamisväärsusi seal pole, sellised pisut vaesama välja nägemisega majakesed aga see-eest taaskord nii mõnigi sõbralik small-talki ajaja. Sattusin korra ka mingisesse kollasemasse linnaossa, mis kubises mehhiko, kuuba, india ja tai poekestest ja söögikohtadest, kahju ainult et homme seal ei olnud, siis oleks egiptuse festivali näinud.

Tagasitulles käisin Wall Streetil ja muidu seal financial districtis ringi. Vot seal on jah nii palju pilvelõhkujaid, et tänavatel pisut hämaram kui muidu.

Meil vist elab majas mingi hiigelsuur putukas, keda James eile öösel tolmuimejaga taga olevat ajanud. Loodan, et ta mulle vastu ei tule siin.