Sandy hakkas meile tulema alates eilsest õhtust nagu ma siin paari sõnaga mainisin. Ettevalmistustest eelmise postituse lõpus. Täna siis on terve linn pm koduarestis olnud :D Arvasin algul, et on hea süümepiinadeta üks rahulik päev kodus veeta, teiega lobiseda ja kirjadele vastata. Kuna praeguseks on asi siin läinud nii hoogsaks, siis jätkub sama olukord ka homme ja noh kaks pikka vaba päeva on ilmselgelt siinsetes oludes liiast :D
Päeval oli väljas lihtsalt tugev tuul ja vahelduva eduga vihmasadu, tahtsin hirmsasti välja minna aga siis veel arvasin et see pole ehk hea mõte. Telekast enamus kanaleid filme ja sarju ei näita, kõik muudkui trackivad Sandyt 24/7. Ükski ühistransport eilsest õhtust saati enam ei liigu, täna suleti tunnelid, sillad. Ükski lennuk ammugi ei lenda. Mõnusalt uputavaid kaadreid näitas päeval Jerseyst näiteks. Draakonid on ka muideks Jerseys vangis nüüd, lend lükati edasi kõige varem kolmapäevale, neil pidavad juba päeval seal veidi raputama no ja muidu igav olema :)
Õhtupoole siis hakkas siin ka asi veidi ilmet võtma. Aknad vahepeal värisesid tuulest ja kui välja vaatasid siis liiklusmärgid ja tänavasildid ka juba rappusid mõnusalt. Kesklinnas kukkus ehitusplatsil kokku pool kraanat ja üks maja.
Mu korterikaaslane Mike käis päeva jooksul kolm korda väljas. Kui ta nüüd õhtul uuesti tormi uudistama läks, siis ma tahtsin ka lõpuks kaasa minna ja veits ekstreemsust kogeda. Ta algul arvas, et see pole hea mõte, sest ma kaaluvat niiumbes 4 korda vähem kui tema aga kui ta tiiru ära tegi, siis tuli välja, et asi pole üldse nii hull ja kui ma otsustan minna, siis tõenäoliselt jään ellu. No igatahes mu uudishimu ei pidanud enam vastu ja nii me siis läksime Sandyga kohtama. Päris võimas tuul on väljas. Aga üllatavalt soe on. Naabermaja on oma Halloweeni kaunistused muidu kokku korjanud aga puu otsas lipendavad kaks luukeret, ühel pikad hallid juuksed tormituules lehvimas. Paar aeda on ka tükkideks rebitud ja ühe hoone klaasuks oli purunenud (Aroonia on selles, et ukse kohale klaasi peale on kirjutatud Open 7 days haha). Tegelikult oli väljas rohkem uudishimulikke inimesi kui ma arvasin. Käisime ookeani ääres, sinna on mingi 10 mintsa tee meie maja eest. Veetase on korralikult tõusnud, tavapärane jalutamisala on ammugi vee all. Tee peal kohtasime veel kalamehi, kes alles praegu sealt ära tulid. Ma küsisin kas nad kala ka said, vastus oli, et ei aga vett on küll piisavalt :D
Üritasin jooksurajal möllavatest hiigellainetest pilti teha, seal ulpis kellegi õnnetu külmkapp ja inimesed naersid selle üle...ei teagi kuidas see sinna sai. Mõned puud on ka langenud. Aga nüüd peaks paari tunni pärast tipphetke kätte jõudma...eks siis ole näha, ootan põnevusega.
Aa lower east side-l Manhattanil autod ka juba sulistavad sügavas vees...
Telepilt juba hakib, nii on ju tüütu!
Monday, October 29, 2012
Sunday, October 28, 2012
(In The End) There's Only Love
Terve selle viimase nädala ootasin Ewerti ja Dragonsite kontserti, ma olin ikka väääga rõõmus, kui kuulsin, et olen taaskord õigel ajal õiges kohas ja saan New Yorkis nende kontserdile minna! Tol hetkel kui nad seal mängima hakkasid, mõtlesin ma päris lava ees olles, et deem maailm tundub ikka korraga nii väike.
Järjekord Mercury Lounge ees oli pääris korralik. Ma järjekorras olles eesti keelt ei kuulnud, küll aga arutasid paar kohalikku selle üle, et bänd "Iiivert" :D on Eestist aga nad teevad täiesti ameerika(!) tasemel muusikat ja on niii niiii nii hea bänd, ehhee. No ja siis selle üle, kus Eesti üleüldse asub.
Ma ei ole tegelikult siin veedetud aja jooksul kordagi Eesti järgi igatsust tundnud. Mul on hea meel, kui te mu blogi loete ja veeeeel kordi suurem hea meel kui ma teie kirju loen või aegajalt skypeda saan, aga peale teisuguste toreduste ma muudest asjadest puudust ei tunne. Kontserdile oli eestlasi tulnud ikka päris palju, nii kohalikke kui ka niisama hästi ajastatud turiste. Eks ikka oli tore eesti keeles lobiseda vahelduseks aga natuke nägi ka selliseid maneere, millest siin puudust ei tunne. No see selleks. Kontsert oli super!! Ja peale seda sai uute vahvate nägudega linna peal ka korralik tiir tehtud, üle aedade ronitud ja lõpuks esimest korda siin oldud aja jooksul Eesti Majas käidud.
Natuke sellest ajendatuna, otsustasin siis laupäevasele eesti Halloweeni peole ka minna. Vahelepõikena, unistused ikka täituvad kui vähegi neisse uskuda. Peale pikka kostüümirallit jalutasin pikas mustas nõiakostüümis korraliku mütsiga mööda õhtuseid sumedaid New Yorgi tänavaid ja tundsin end superhästi, inimesed muudkui küsisid, kus mu luud on. Kuigi Halloweenini on veel paar päeva aega, on sel nädalavahetusel pidustustega rohkemgi kui alustatud (oi kui inglisekeelne sõnastus tuli nüüd). Tänavad on täis lihtsalt sellises kostüümimajanduses inimesi, et pean enne kolmapäevas paraadi oma nõia outfiti ja meigi kallal oluliselt tööd tegema :D
Igatahes siinne eestlaste halloween oli ikka täielik maskiball. Lõppkokkuvõttes väga tore üritus. Eesti mustkunstnikud tegid showd (Meelis Kubo ja Karl Eelmaa). Muidugi need trikid, mis nad pärast peol tegid meiega, olid ikka üle mõistuse :D Lavalt vms seda kõike näha on üks asi, aga klaase kokku lüües ja lobisedes su oma nina all ja pea küljes...oijahhh... Kõik Dragonsid olid ka peol, nendega oli väga vahva. Ewert oli kostüümidetailine valge lihuniku põlle ette pannud ja poole öö pealt otsustas selle massilise ketšupikogusega ehedamaks muuta. Ma olin enne päris skeptiline kogu ürituse osas ja ei plaaninud üldse minna aga lõppkokkuvõttes kui peale kella 5 hommikul metroos koduteel tukkusin oli tunne äärmiselt hea :)
Tänasest alates ootame siis suure põnevusega orkaan Sandyt. Või noh mina ootan suure põnevusega. Inimesed valmistuvad selleks nii, nagu maailmalõpp oleks tulekul (mis siis veel detsembris saab?). Vb on see minu kogenematu naiivsus, ma pole õnneks suuremaid looduskatastroofe veel kogenud. Telekast tuleb hommikust saati 24h Tracking Sandy, pm näidatakse kogu aeg orkaani liikumist NY üle riigi. NY äärealadelt on juba hommikust saati inimesi evakueeritud. Alates seitsmest suleti metrood, hiljem ka bussiliiklus, nüüdseks peaks olema suletud sillad ja rongiteed. Lennukid ei lenda. Homme on kõigil vaba päev NY-s, kõik koolid on kinni. Meil jäid juba täna kõik õhtused trennid ära. Käisin õhtul toidupoes, järjekorrad on metsikud! ja konservtoidu letid tühjad, päriselt ka, ma ei liialda, inimestel on vist kodudes kuude varu vett, tuunikala, Campbelli suppe jne. Käisin täna trennis ka, Times Square oli väga harjumatult vaikne ja rahulik. Täna on mul kahju, et ma kesklinnas ei ela, tahaks näha maailma kõige elavamat linna tühjuses ja vaikuses. Igatahes mul on põnev. Toanaaber Mike tõi mulle just taskulambi just in case :D vesi on varutud :D Kavatsen vabadel päevadel teiega skypeda ja kirjutada ja võimalikul ameerikalikult aega veeta teleka taga ja hea söögiga :D ehhee, tassisin nalja pärast ka ikka Campbelli suppi koju ja ühe hiiglasliku apelsinimahla ja jäätist ja ja ja ja...muud tegevust orkaaniga jagamiseks :D Eks siis hoian kursis asjadega. Või nagu Jaanus ütles "oli tore sind tunda, luban et söön igal aastal 28. oktoobril sinu mälestuseks ühe muffini ära "
Järjekord Mercury Lounge ees oli pääris korralik. Ma järjekorras olles eesti keelt ei kuulnud, küll aga arutasid paar kohalikku selle üle, et bänd "Iiivert" :D on Eestist aga nad teevad täiesti ameerika(!) tasemel muusikat ja on niii niiii nii hea bänd, ehhee. No ja siis selle üle, kus Eesti üleüldse asub.
Ma ei ole tegelikult siin veedetud aja jooksul kordagi Eesti järgi igatsust tundnud. Mul on hea meel, kui te mu blogi loete ja veeeeel kordi suurem hea meel kui ma teie kirju loen või aegajalt skypeda saan, aga peale teisuguste toreduste ma muudest asjadest puudust ei tunne. Kontserdile oli eestlasi tulnud ikka päris palju, nii kohalikke kui ka niisama hästi ajastatud turiste. Eks ikka oli tore eesti keeles lobiseda vahelduseks aga natuke nägi ka selliseid maneere, millest siin puudust ei tunne. No see selleks. Kontsert oli super!! Ja peale seda sai uute vahvate nägudega linna peal ka korralik tiir tehtud, üle aedade ronitud ja lõpuks esimest korda siin oldud aja jooksul Eesti Majas käidud.
Natuke sellest ajendatuna, otsustasin siis laupäevasele eesti Halloweeni peole ka minna. Vahelepõikena, unistused ikka täituvad kui vähegi neisse uskuda. Peale pikka kostüümirallit jalutasin pikas mustas nõiakostüümis korraliku mütsiga mööda õhtuseid sumedaid New Yorgi tänavaid ja tundsin end superhästi, inimesed muudkui küsisid, kus mu luud on. Kuigi Halloweenini on veel paar päeva aega, on sel nädalavahetusel pidustustega rohkemgi kui alustatud (oi kui inglisekeelne sõnastus tuli nüüd). Tänavad on täis lihtsalt sellises kostüümimajanduses inimesi, et pean enne kolmapäevas paraadi oma nõia outfiti ja meigi kallal oluliselt tööd tegema :D
Igatahes siinne eestlaste halloween oli ikka täielik maskiball. Lõppkokkuvõttes väga tore üritus. Eesti mustkunstnikud tegid showd (Meelis Kubo ja Karl Eelmaa). Muidugi need trikid, mis nad pärast peol tegid meiega, olid ikka üle mõistuse :D Lavalt vms seda kõike näha on üks asi, aga klaase kokku lüües ja lobisedes su oma nina all ja pea küljes...oijahhh... Kõik Dragonsid olid ka peol, nendega oli väga vahva. Ewert oli kostüümidetailine valge lihuniku põlle ette pannud ja poole öö pealt otsustas selle massilise ketšupikogusega ehedamaks muuta. Ma olin enne päris skeptiline kogu ürituse osas ja ei plaaninud üldse minna aga lõppkokkuvõttes kui peale kella 5 hommikul metroos koduteel tukkusin oli tunne äärmiselt hea :)
Tänasest alates ootame siis suure põnevusega orkaan Sandyt. Või noh mina ootan suure põnevusega. Inimesed valmistuvad selleks nii, nagu maailmalõpp oleks tulekul (mis siis veel detsembris saab?). Vb on see minu kogenematu naiivsus, ma pole õnneks suuremaid looduskatastroofe veel kogenud. Telekast tuleb hommikust saati 24h Tracking Sandy, pm näidatakse kogu aeg orkaani liikumist NY üle riigi. NY äärealadelt on juba hommikust saati inimesi evakueeritud. Alates seitsmest suleti metrood, hiljem ka bussiliiklus, nüüdseks peaks olema suletud sillad ja rongiteed. Lennukid ei lenda. Homme on kõigil vaba päev NY-s, kõik koolid on kinni. Meil jäid juba täna kõik õhtused trennid ära. Käisin õhtul toidupoes, järjekorrad on metsikud! ja konservtoidu letid tühjad, päriselt ka, ma ei liialda, inimestel on vist kodudes kuude varu vett, tuunikala, Campbelli suppe jne. Käisin täna trennis ka, Times Square oli väga harjumatult vaikne ja rahulik. Täna on mul kahju, et ma kesklinnas ei ela, tahaks näha maailma kõige elavamat linna tühjuses ja vaikuses. Igatahes mul on põnev. Toanaaber Mike tõi mulle just taskulambi just in case :D vesi on varutud :D Kavatsen vabadel päevadel teiega skypeda ja kirjutada ja võimalikul ameerikalikult aega veeta teleka taga ja hea söögiga :D ehhee, tassisin nalja pärast ka ikka Campbelli suppi koju ja ühe hiiglasliku apelsinimahla ja jäätist ja ja ja ja...muud tegevust orkaaniga jagamiseks :D Eks siis hoian kursis asjadega. Või nagu Jaanus ütles "oli tore sind tunda, luban et söön igal aastal 28. oktoobril sinu mälestuseks ühe muffini ära "
"Friday, October 26, 2012
Ou yeeaaah you plastic dead man!
Laupäeval käisin esimest korda USA housewarming partyl. Noh pm oli kõik lähedane filmis nähtuga. Korter oli väike aga murdu rahvast täis ja jooke sai punastest topsidest :D
Siin on hästi soe. Pühapäeval sai peale üle linna rinnavähi vastasest paraadi istuda Central Parkis muru peal päikese käes ja piknikku pidada. Muide see rinnavähi rongkäik oli päris suur sündmus, pool linna oli roosasse riietunud ja marssis mitu tundi suurt tiiru läbi pargi ja linna. Juba eelmisel õhtul nägi metroos noormehi roosades puhvis seelikutes. Pm suht samasugused nagu meil sädelevate korsettide alla käivad, Showstoppers. Niiet siin võtavad kõik asja tõsiselt :D
Pühapäeval toimus siin veel üks suur suur moe/kultuuri üritus, mida peetakse kaks korda aastas. Pm igasugused kõige esktravagantsemad drag queenid, sadomaso tegelased, muidu natuke "tagasihoidlikumad" noored disainerid ja kunstnikud müüsid oma täiestki kirjeldamatut loomingut ja kuhjade viisi lahedaid vintage asju. Meenutas veits Londoni Camden Towni.
Olen ikka juba aastaid korralikku Halloweeni oodanud ja paistab, et nüüd on see siis lõpuks ka tulemas ja kõvasti üle korraliku. Majade PÕHJALIKUST kaunistamisest kirjutasin vast kuskil eelmises postituses juba. Terve linn on kõrvitsaid täis. Siin võetakse seda hoolimata vanusest soost rassist orientatsioonist ma millest iganes veel ikka väga tõsiselt. Järgmisel nädalal on hiiglaslik paraad ka, kus terve linn kostümeeritult marsib pool päeva ja pea terve öö. Kostüümivalik on lai absoluutselt igal tänaval, käisime siin mingi kambaga eelmisel nädalal ka esimesel avastusretkel. Pm sa võid kehastuda tõesti ükskõik kelleks või milleks, olgu selleks misiganes loom, muinasjututegelane, zombi, kala, Käsna-Kalle, ümmargune jõumees, Justin Bieber vms vms vms. Ei teagi kohe, kelle/mille kasuks otsustada hmm, saab näha.
Täna kõndisin rõõmsalt kesklinnas tantsupoe suunas, et endale need esimesed stepptantsu kingad osta, millest nii ammu juttu oli. Mu kõrval sõidutee ääres jäi korraga seisma auto, juht astus välja, läks kõrvaloleva prügikasti kõrvale ja tõmbas selle seest välja elusuuruses plastmassist luukere. Mhm, pärisel ka! Ise veel lausus eriti vaimustunult seejuures Ou yeeaaah! Luukerel kukkus veel kolinaga sääreluu külhest, aga sellest polnud hullu, noormees võttis selle rõõmsalt prügikastist välja ja asetas kogu kupatuse enda autosse, kõrvalistuja istmele. Good day to you too...
Triin rääkis eelmisel nädalal sellest, kuidas Tartus rattureid puhuma pannakse naljakal kombel. Noh ma ei tea puhumise kohta, aga liiklus kesklinnas on küll absoluutselt juhuslik, mitte kedagi ei koti, mis tuli foori põleb või ei põle, kui ikka tahad üle tee minna, siis on minek ka :D Need kombed jäävad küll kiirelt külge..Eks nii nagu filmides neid taksosignaale alati kuuleb tänavastseenides, just nii siin igapäevaselt on ka.
Filmidest veel nii palju, et mulle on alati meeldinud need toredad hiinatoidu karbikesed, mida ammeriklased endale alati filmis koju tassivad. Päris tore, et seda siin lihtsalt pealt ei pea vaatama :) hinnakad on ühed kõige odavamatest ja parematest söögivariantidest siin üldse. Ja no need karbikesed on lihtsalt niii ägedad :D
Wednesday, October 17, 2012
Mr Bojangles
Juba ammu nägin mitmel korral teel kooli teetööde või majade renoveerimise tööde juures hiiglaslikku täis puhutud musta rotti punaste silmade ja suurte kihvhammastega. Elukas on peaaegu suvemaja suurune. Ma arvasin, et see on niisama siinne kiiks ja üritasin temast piltigi teha, aga siis kuulsin ühelt kohalikult tuttavalt, et see on protesti märk. Rott on aastaid rännanud mööda linna, kui kellelegi mõni juurdeehitus v muu ei meeldi, puhutakse aga rott täis ja streigitakse selle ümber või protesteeritakse niisama. Täna hommikul üllatas rott mind uues kohas, ümber kari plakatitega vanamehi, kellele mingi pilvelõhkuja juurdeehitus jälle ei meeldinud. Nojah :D
Ma olen hetkel veidi kodutu või nii. Olen selle nädala jooksul pidanud kolmina kolm korda ja nii umbes kaks on veel ees. Maailma kõige tüütum asi on teo kombel oma elamist kaasas kanda. Lugu on pikk keeruline ja tüütu, ma ei viitsi seda kõike jama isegi siia ümber kirjutada. Nädala tõdemus on igatahes see, et maailmas on ikka hämmastavalt palju armsaid ja sooja südamega abivalmis inimesi, seda on hea teada ja neid oma elus kohata. Long story short: teadsin juba ammuammu, et pean Jamesi juurest vähemalt nädalakeseks eelmisel reedel ära kolima, sest neil tuli 5 itaallast külla. Ise ka ei kujutanud ette, milline brainfuck on NY-s elamist leida talutava hinnaga ja ma ei suuda siiani aru saada, mis mul tol hetkel arus oli, kui olin peaaegu nõus kolima New Jerseysse kassihullu vanema naise juurde. Ilmselt oli mul nii siiber igasugustest kohutavatest urgastest, mida ma tol päeval vaatamas olin käinud, et nõustusin sinna järgmine päev sisse kolima. Koht oli ilus, turvaline, vaade NY-le super, tädi tundus ka alguses ok. Ei jõudnud muidugi ära kiruda end järgmine päev, et mis mõttes, kui mu elu unistus on olnud NY-s elada, siis nüüd ma kolin linnast välja? Olgugi et lähedale. Mul pole nii häirivat sisetunnet enne olnud. Läksin kohale, eksisin pimedas veel ära korra, kui kohale jõudsin täitis maja jube kassihais (naine tassib iga nädalavahetus kodutuid kasse koju jne), seda seal eelmisel nädalal polnud. Eks ta veidi veidralt nendega käitus. Istusin seal toas ja ei suutnud oma asju kuidagi lahti pakkida, jube raske oli olla. Ehh kirjutasin emale veel pika meili ka seal, et millega ma küll hakkama sain, aga see ei läinudki kohale. Siis ilmus tädike ei kusagilt lepinguga, mille pidin allkirjastama, et jääda sinna kodusse ikka minimaalselt 2 kuuks, mis tähendab pm 6 kuud tema jaoks. No oli tal siis nii raske mulle seda enne mainida. Igatahes ma rääkisin siis talle mõistlikult ära, et ma pole kindel, kuidas selle linnast väljas elamisega ära harjun ja noo detailidesse ei lasku, kell 11 läbi öösel olin kogu oma 6 kuu elamise ja kompsudega New Jersey tänaval ja ei teadnud kuhu suunas minnagi, et linna tagasi saada :D Sellest hoolimata oli mul superhea vabanemise tunne ja siiani tänan õnne, et mul õnnestus veel niigi liiga viimasel hetkel üks vale otsus ära hoida. 4 päeva elasin siis ühe saksa ja kahe india tüdrku juures, nüüd elan 4 päeva vene tüdruku juures (omaette naljakas lugu kuidas ma sinna sattusin, aga läheb vist pikaks), siis laupäeval ma loodetavasti saan Brooklynisse poiste juurde tagasi kolida ja alates 1 novembrist on mul lõpuks ometi imearmas isiklik tuba väga vahvate korterikaaslastega. Niiiiii tüütu on see. Aga noo mis teha. Igatahes on nii uskumatult paljud inimesed siin ennast igal viisil appi pakkunud, et on isegi omamoodi positiivne ja südantsoojendav selles olukorras olla :)
Paras ajugümnastika on praegu, räägin igapäevaselt inglise keeles siin, teie kõigiga kirjutan eesti keeles, eile rääkisin oma 4-päeva kodus tüdrukutega vene keelt ja siis saksa ja šveitsi poistega saksa keelt...aju kärssab.
Laupäeval tegime Hikesvilles ühte superarmsat flashmobi, pruudi kingitus oma mehele 10 pulma-aastapäeva puhul. Üks mu eesmärke oli USAsse tulles vähemalt ühes flashmobis osaleda ja sellega on nüüd check! Ja teeks veel iga kord :D
Contemporary dance on mu jaoks siin absoluutselt uuele tasandile viidud. Ma isegi mõtlesin korra, miks seda oma erialaks mitte vahetada. Täiesti uskumatu kui inspireeriv. Eelmisel nädalal rääkis üks õppejõud tunni alguses robotkiirusel pikalt tuumafüüsikast (ma ei loe ise oma blogi, niiet kui olen sellest jube kirjutanud, siis sorri), tegelikult viis tunni veel uuele levelile, ühes mõttes sügavamale enda sisse ja teisiti jälle kaugele tantussaalist välja.
Täna käisin esimesr korda stepptantsus. Ehhee nii naljakas oli, üle pika aja olla sellises tantsutunnis kus sa ikka üldse mingit basicut ei tea. Aga põnev ka, hea arendada ennast tundmatus suunas. Igatahes otsustasin seal vähemalt korra nädalas käia ja peaks endale kingad ka muretsema.
Üks hommik nägin metroos ühte hispaania noormeest. Rongi oodates jõudis kutt teha põhjaliku kulmukitkumise kuuri, siis veel need ära värvida, siis tükk aega peeglisse vaadata ja oma võluva ripsmetušši ka välja võtta. Ilmselgelt endast hämmastaval arvamusel, aga siin ei ole mõtet selliseid asju imeks panna :D
Nii mul saab aku tühjaks ja on New York Timesi aeg, eile oli viimane presidendidebatt, mis mul nägemata jäi ja presidendivalimistega läheb siin päris põnevaks.
Ma olen hetkel veidi kodutu või nii. Olen selle nädala jooksul pidanud kolmina kolm korda ja nii umbes kaks on veel ees. Maailma kõige tüütum asi on teo kombel oma elamist kaasas kanda. Lugu on pikk keeruline ja tüütu, ma ei viitsi seda kõike jama isegi siia ümber kirjutada. Nädala tõdemus on igatahes see, et maailmas on ikka hämmastavalt palju armsaid ja sooja südamega abivalmis inimesi, seda on hea teada ja neid oma elus kohata. Long story short: teadsin juba ammuammu, et pean Jamesi juurest vähemalt nädalakeseks eelmisel reedel ära kolima, sest neil tuli 5 itaallast külla. Ise ka ei kujutanud ette, milline brainfuck on NY-s elamist leida talutava hinnaga ja ma ei suuda siiani aru saada, mis mul tol hetkel arus oli, kui olin peaaegu nõus kolima New Jerseysse kassihullu vanema naise juurde. Ilmselt oli mul nii siiber igasugustest kohutavatest urgastest, mida ma tol päeval vaatamas olin käinud, et nõustusin sinna järgmine päev sisse kolima. Koht oli ilus, turvaline, vaade NY-le super, tädi tundus ka alguses ok. Ei jõudnud muidugi ära kiruda end järgmine päev, et mis mõttes, kui mu elu unistus on olnud NY-s elada, siis nüüd ma kolin linnast välja? Olgugi et lähedale. Mul pole nii häirivat sisetunnet enne olnud. Läksin kohale, eksisin pimedas veel ära korra, kui kohale jõudsin täitis maja jube kassihais (naine tassib iga nädalavahetus kodutuid kasse koju jne), seda seal eelmisel nädalal polnud. Eks ta veidi veidralt nendega käitus. Istusin seal toas ja ei suutnud oma asju kuidagi lahti pakkida, jube raske oli olla. Ehh kirjutasin emale veel pika meili ka seal, et millega ma küll hakkama sain, aga see ei läinudki kohale. Siis ilmus tädike ei kusagilt lepinguga, mille pidin allkirjastama, et jääda sinna kodusse ikka minimaalselt 2 kuuks, mis tähendab pm 6 kuud tema jaoks. No oli tal siis nii raske mulle seda enne mainida. Igatahes ma rääkisin siis talle mõistlikult ära, et ma pole kindel, kuidas selle linnast väljas elamisega ära harjun ja noo detailidesse ei lasku, kell 11 läbi öösel olin kogu oma 6 kuu elamise ja kompsudega New Jersey tänaval ja ei teadnud kuhu suunas minnagi, et linna tagasi saada :D Sellest hoolimata oli mul superhea vabanemise tunne ja siiani tänan õnne, et mul õnnestus veel niigi liiga viimasel hetkel üks vale otsus ära hoida. 4 päeva elasin siis ühe saksa ja kahe india tüdrku juures, nüüd elan 4 päeva vene tüdruku juures (omaette naljakas lugu kuidas ma sinna sattusin, aga läheb vist pikaks), siis laupäeval ma loodetavasti saan Brooklynisse poiste juurde tagasi kolida ja alates 1 novembrist on mul lõpuks ometi imearmas isiklik tuba väga vahvate korterikaaslastega. Niiiiii tüütu on see. Aga noo mis teha. Igatahes on nii uskumatult paljud inimesed siin ennast igal viisil appi pakkunud, et on isegi omamoodi positiivne ja südantsoojendav selles olukorras olla :)
Paras ajugümnastika on praegu, räägin igapäevaselt inglise keeles siin, teie kõigiga kirjutan eesti keeles, eile rääkisin oma 4-päeva kodus tüdrukutega vene keelt ja siis saksa ja šveitsi poistega saksa keelt...aju kärssab.
Laupäeval tegime Hikesvilles ühte superarmsat flashmobi, pruudi kingitus oma mehele 10 pulma-aastapäeva puhul. Üks mu eesmärke oli USAsse tulles vähemalt ühes flashmobis osaleda ja sellega on nüüd check! Ja teeks veel iga kord :D
Contemporary dance on mu jaoks siin absoluutselt uuele tasandile viidud. Ma isegi mõtlesin korra, miks seda oma erialaks mitte vahetada. Täiesti uskumatu kui inspireeriv. Eelmisel nädalal rääkis üks õppejõud tunni alguses robotkiirusel pikalt tuumafüüsikast (ma ei loe ise oma blogi, niiet kui olen sellest jube kirjutanud, siis sorri), tegelikult viis tunni veel uuele levelile, ühes mõttes sügavamale enda sisse ja teisiti jälle kaugele tantussaalist välja.
Täna käisin esimesr korda stepptantsus. Ehhee nii naljakas oli, üle pika aja olla sellises tantsutunnis kus sa ikka üldse mingit basicut ei tea. Aga põnev ka, hea arendada ennast tundmatus suunas. Igatahes otsustasin seal vähemalt korra nädalas käia ja peaks endale kingad ka muretsema.
Üks hommik nägin metroos ühte hispaania noormeest. Rongi oodates jõudis kutt teha põhjaliku kulmukitkumise kuuri, siis veel need ära värvida, siis tükk aega peeglisse vaadata ja oma võluva ripsmetušši ka välja võtta. Ilmselgelt endast hämmastaval arvamusel, aga siin ei ole mõtet selliseid asju imeks panna :D
Nii mul saab aku tühjaks ja on New York Timesi aeg, eile oli viimane presidendidebatt, mis mul nägemata jäi ja presidendivalimistega läheb siin päris põnevaks.
Friday, October 12, 2012
9
John Lennonil oleks teisipäeval olnud 72. sünnipäev. Yoko Ono korraldas New Yorgis näituse, kus olid välja pandud seni suures osasa avalikkusele nägemata jäänud joonistused ja laulusõnade käsikirjad. Artist side of John Lennon. Käisime seda vaatamas, päris tore oli. Enne suutsin siis kordagi olla õigel ajal õiges kohas, õigete inimestega kokku sattuda. Selline casual Lennoni näituse vaatamine SoHo väikeses galeriis lõppes sellega, et mul õnnestus pääseda ühe suure fotonäituse avamisele Metropolitanis!!!!
Tegemist oli äärmiselt peene ja ilusa üritusega, kuhu pääses ainult kutsetega. Metropolitan oli õhtuhämaras veel võimsam kui muidu, seest ilusate lillevanikutega ära kaunistatud, nii palju kui neid esimesi saale mõne üksiku vaarao või Aphrodite skulptuuriga nägi, siis oli see suht maagiline, loss oli ämar ja kuu paistis veits sisse, valgustus oli hästi mahe. Kohal oli NY igasugune kõrgem ja vähem kõrgem kunstnike seltskond. Pakuti ülisuper suupisteid ja lõpmatus valikus jooki. Ise ka ikka imestan kuidas mul nii vedas tookord :D Näitus ise, nii palju või vähe kui jõudis seda vaadata oli väga lahe
Faking It Manipulated Photography Before Photoshop. Oii Triin, Sa oleks pidanud ka siin olema.
Päris huvitavaid inimesi oli seal. Kui pidulik üitus läbi sai, läksime väiksema seltskonnaga Williamsburgi, niisama istuma ja teisipäevaõhtust after-art chilli tegema :) väga tore oli. Kuna Williamsburg on suht mu kodu lähedal, siis mõtlesin kesköö paiku hakata koju liikuma, hiljemalt üheks oleksin pidanud jõudma. Noh ja üllatus üllatus öisel ajal on metrooliinides igasugused remonditööd ja rongid sõidavad väga isemoodi, tulemus: 40 minuti asemel 2,5h koduteed umbes 6 või 7 ümberistumisega, welcome to New York!
Aga sellest hoolimata, ma poleks never uskunud, et sellisest üritusest kuidagi osa võiksin saada.
Olen viimasel paaril päeval paaniliselt kodu otsingutega tegelenud. Jamesi itaalia pruut tuleb siia veel oma 4 tuttavaga ja leppisime juba kunagi septmbri algul kokku, et ma vähemalt nädalakeseks kolin välja. Igatahes kuni tänase hommikuni ma veel ei teadnud kuhu minna. Õnneks üks saksa neiu oli ming häda korral nõus enda juurde võtma, korterisse, mida ta kahe toreda india tüdrukuga jagab. (Muide mul hea meel, et siin kaks ägedad saksa tšikki ja üks kutt, mu saksa keel hakkab ka vaikselt ellu ärkama ajee). No igatahes veetsin ma siis viimased kaks päeva korterikuulutsi uurides mööda võõraste inimeste kodusid kolades. See oli igatahes elamus omaette, aga mitte küll alati positiivne. Hinnad NY kinnisvaramaastikul on METSIKUD! Noh ma ikka väga lootsin kuidagi odavalt omadega välja tulla, aga selgus, et sedasi satud ainult hunniku petturite kuulutuste otsa või siis sellistesse piirkondadesse, mida hea meelega väldiks (jah ka minu lemmikumast lemmikumas New Yorkis leidub neid päris mitu).
Igatahes leidsin endale nüüd vist uue kodu, sellega kaasneb põnev stoori ka, aga noo midagi pole teha, seekord panen järjehoidja siia vahele, sest uni tuleb peale. Niiet sellest kuulebnäeb mu järgmises postituses :)
Aa ja kõik kallid, kelle meilidele ma pole vastanud, suured vabandused, olen siin erinevate korterite ja kooli vahel tuulamisega niiiiii busy olnud, et lihtsalt pole jõudnud seda teha. Aga ma kohe varsti teen seda ausõna :)
Tegemist oli äärmiselt peene ja ilusa üritusega, kuhu pääses ainult kutsetega. Metropolitan oli õhtuhämaras veel võimsam kui muidu, seest ilusate lillevanikutega ära kaunistatud, nii palju kui neid esimesi saale mõne üksiku vaarao või Aphrodite skulptuuriga nägi, siis oli see suht maagiline, loss oli ämar ja kuu paistis veits sisse, valgustus oli hästi mahe. Kohal oli NY igasugune kõrgem ja vähem kõrgem kunstnike seltskond. Pakuti ülisuper suupisteid ja lõpmatus valikus jooki. Ise ka ikka imestan kuidas mul nii vedas tookord :D Näitus ise, nii palju või vähe kui jõudis seda vaadata oli väga lahe
Faking It Manipulated Photography Before Photoshop. Oii Triin, Sa oleks pidanud ka siin olema.
Päris huvitavaid inimesi oli seal. Kui pidulik üitus läbi sai, läksime väiksema seltskonnaga Williamsburgi, niisama istuma ja teisipäevaõhtust after-art chilli tegema :) väga tore oli. Kuna Williamsburg on suht mu kodu lähedal, siis mõtlesin kesköö paiku hakata koju liikuma, hiljemalt üheks oleksin pidanud jõudma. Noh ja üllatus üllatus öisel ajal on metrooliinides igasugused remonditööd ja rongid sõidavad väga isemoodi, tulemus: 40 minuti asemel 2,5h koduteed umbes 6 või 7 ümberistumisega, welcome to New York!
Aga sellest hoolimata, ma poleks never uskunud, et sellisest üritusest kuidagi osa võiksin saada.
Olen viimasel paaril päeval paaniliselt kodu otsingutega tegelenud. Jamesi itaalia pruut tuleb siia veel oma 4 tuttavaga ja leppisime juba kunagi septmbri algul kokku, et ma vähemalt nädalakeseks kolin välja. Igatahes kuni tänase hommikuni ma veel ei teadnud kuhu minna. Õnneks üks saksa neiu oli ming häda korral nõus enda juurde võtma, korterisse, mida ta kahe toreda india tüdrukuga jagab. (Muide mul hea meel, et siin kaks ägedad saksa tšikki ja üks kutt, mu saksa keel hakkab ka vaikselt ellu ärkama ajee). No igatahes veetsin ma siis viimased kaks päeva korterikuulutsi uurides mööda võõraste inimeste kodusid kolades. See oli igatahes elamus omaette, aga mitte küll alati positiivne. Hinnad NY kinnisvaramaastikul on METSIKUD! Noh ma ikka väga lootsin kuidagi odavalt omadega välja tulla, aga selgus, et sedasi satud ainult hunniku petturite kuulutuste otsa või siis sellistesse piirkondadesse, mida hea meelega väldiks (jah ka minu lemmikumast lemmikumas New Yorkis leidub neid päris mitu).
Igatahes leidsin endale nüüd vist uue kodu, sellega kaasneb põnev stoori ka, aga noo midagi pole teha, seekord panen järjehoidja siia vahele, sest uni tuleb peale. Niiet sellest kuulebnäeb mu järgmises postituses :)
Aa ja kõik kallid, kelle meilidele ma pole vastanud, suured vabandused, olen siin erinevate korterite ja kooli vahel tuulamisega niiiiii busy olnud, et lihtsalt pole jõudnud seda teha. Aga ma kohe varsti teen seda ausõna :)
Monday, October 8, 2012
Black Pussycat
Pargid on siin kahtlemata mu lemmikud (niiumbes 836st lemmikust asjast). Reedel oli supermõnus soe päev, olin õhtul 11-ni väljas lühikeste riietega ja ikka oli palav. Peaaegu terve õhtu veetsin Washington Square pargis. Ikka ei jõua ära imestada, mida kõike seal näeb. Pole vist pea midagi sellist mida ei näeks. Jäin sinna esialgu vaatama ühte steppijast meestangotantsijat, kes õhtupäikeses oma etteasteid tegi, saateks argentiinlasest kitarri tinistav sõber. Päris ägedalt panid. Eemal muruväljakul õpetasid ema ja isa om umbes 3 aastast last pea peal seisu tegema. Igas nurgas olid erinevad muusikud, äärmiselt mõnusad trummisoolid ja mõmnusad jazzikas. Kõik kihas inimestest, ruladest ja performacitest, nagu ikka kunstnikest ja ennustajatest. Pm on need kohad, kuhu tulla, teha just täpselt seda mida ise tahad, mis paneb sind end hästi tundma. Üks 60dates vanamees oli pannud klapid kõrva ja tantsis kinniste silmadega pingi ääres.
Läksin mingil hetkel istuma vaiksemasse nurgakesse 3 kohalike muusikute chillout jazzi kuulama. Ülichill oli. Kui Marten kunagi arvas, et ma ütlen sõna chill 25 korda päevas, siis seal ma vist jõudsin seda mõelda/öelda 147 korda poole tunni jooksul. Jäin pikemalt lobisema ühe kirjanikuga. Samal ajal istus kõrvalpingile üks tumedanahaline pontsakas vanem big mama. Me ei kuulnudki jutuhoos, mille pärast neil ühega muusikutest (kes vaikselt oma etteastet lõpetasid) ütlemiseks läks, igatahes oli mingil hetkel seal tulihingeline mustanahaliste vanurite vaidlus, millele üritasime mitte tähelepanu pöörata. Aga mingil hetkel said tädil vist argumendid otsa ja ta lihtsalt käratas kolm korda järjest iga vanamehe väite peale, et "You know I have a pussy!" ja siis mul oli tõsiseid raskusi ikka naeru tagasi hoidmisega. (nooh mitte et mul muul ajal sellega probleeme poleks).
Hämaras oli üks noormees nn triumfikaare alla veertanud oma klaveri ja mängis superilusti nii kõiki klassikuid kui ka paari vana tuttavat Amelie lugu, mis ilusaid kati-stuudio mälestusi kaasa tõi. Lõpuks ma ei suutnudki otsustada, kuhu pikemaks pidama jääda, sest igal pool toimus nii palju huvitavat. Peale paari tiiru leidsin pingi laterna all, kuhu oli kuulda saksofoni, trumme ja klaverit. Hämmastaval kombel sulandusid need seal soojas sumedas õhus kummaliselt ilusaks koosluseks ja mul puudus igasugune tahtmine seal ära minna.
Laupäeval oli hästi lõbus päev, käisime Liliani ja Jamesiga (nüüd siis Viking Line aegne trubaduur James ja mitte mu korterikaaslane, ehheee. Küll see laevatöö on kasulikke tutvusi toonud peaks mainima) Chelseas, highline-l. Kunagine metrootee on tehtud pikaks pargiteeks, mis lookelb maapinnast korralikult kõrgemal, täis rohelisi puid ja ilusaid vaatekohti linnale. Chill. kuubis. Kogu see tripp oli tohutult lõbus. Mingil huvitaval kombel on Jamesi mällu talletunud igasugused kentsakad nüansid kogu California showst (Anneli: Music makes me loose control, music makes me loose contorl) noojah :D James tegi NY tänavatel järgi tallinki põhiklientuurist umbjoobes soomlasi ja steppivat jeesust.
Õhtul käisime kooli omadega salsatamas (oeh Juta, mul kuluks veel nii mõnigi Su oskus ära..)
Pühapäeva hommikul oli äärmiselt mõnus kohvijoomine Kristini ja Jakkoga ikka Starbucksis, mõnus aeg, mõnus koht, mõnusad inimesed, mõnus jutt. Vihm absoluutselt ei häirinud. Läbi linna kulges mingi kentsakas hiiglaslik poolakate paraad. Siiani ei saanud aru, mis siis õieti toimus, aga no vähemalt jagati koledaid tasuta t-särke ajee.
Õhtul sai ühe ammuse lapsepõlvesõbra ja tema toanaabriga pesapalli vaadatud, niiet vägagi american sunday evening oli!
Naljakal kombel kohtusin täna koolis ühe poola noormehega, kellel polnud üldse õrna aimugi, mis see poolakate eilne üritus endast kujutas. Ta on NY-s olnud kolma päeva ja küsis, et kui linn on nii suur, siis ilmselt võib end siin päris üksinda tunda. Ma ütlesin, et absoluutselt mitte, siis on nii palju kontakti igasugu inimestega igapäevaselt nii palju, et kõikidest seikadest ei jõua ammugi siia kirjutada. Isegi siis, kui see on mingi järjekordne small-talk, on sellel reeglina äärmiselt positiivne mõju su päevale, inimene on ikkagi sotsiaalne loom, ei tea miks põhjamaalased tihti oma kapseldunud kestades ringi patseerivad.
Kooli kaudu avaneb ikka väga ägedaid võimalusi, üleeile oli Missy Ellioti taustatntsijate audition. Nii hipphoppar ma veel ei ole. Aga nädalavahetusel läheme ühele suurele 10 pulma-aastapäeva pidustustele flashmobu tegema, tundub vastikult põnev, ei jõua ära oodata.
Aa üks asi veel, pühapäeval oli siin järjekordne tänavafestival. Seal müüdi niiiiii palju erinevaid nupsikuid sokke, et Elina, ma ainult Sinule mõtlesingi! :D
Läksin mingil hetkel istuma vaiksemasse nurgakesse 3 kohalike muusikute chillout jazzi kuulama. Ülichill oli. Kui Marten kunagi arvas, et ma ütlen sõna chill 25 korda päevas, siis seal ma vist jõudsin seda mõelda/öelda 147 korda poole tunni jooksul. Jäin pikemalt lobisema ühe kirjanikuga. Samal ajal istus kõrvalpingile üks tumedanahaline pontsakas vanem big mama. Me ei kuulnudki jutuhoos, mille pärast neil ühega muusikutest (kes vaikselt oma etteastet lõpetasid) ütlemiseks läks, igatahes oli mingil hetkel seal tulihingeline mustanahaliste vanurite vaidlus, millele üritasime mitte tähelepanu pöörata. Aga mingil hetkel said tädil vist argumendid otsa ja ta lihtsalt käratas kolm korda järjest iga vanamehe väite peale, et "You know I have a pussy!" ja siis mul oli tõsiseid raskusi ikka naeru tagasi hoidmisega. (nooh mitte et mul muul ajal sellega probleeme poleks).
Hämaras oli üks noormees nn triumfikaare alla veertanud oma klaveri ja mängis superilusti nii kõiki klassikuid kui ka paari vana tuttavat Amelie lugu, mis ilusaid kati-stuudio mälestusi kaasa tõi. Lõpuks ma ei suutnudki otsustada, kuhu pikemaks pidama jääda, sest igal pool toimus nii palju huvitavat. Peale paari tiiru leidsin pingi laterna all, kuhu oli kuulda saksofoni, trumme ja klaverit. Hämmastaval kombel sulandusid need seal soojas sumedas õhus kummaliselt ilusaks koosluseks ja mul puudus igasugune tahtmine seal ära minna.
Laupäeval oli hästi lõbus päev, käisime Liliani ja Jamesiga (nüüd siis Viking Line aegne trubaduur James ja mitte mu korterikaaslane, ehheee. Küll see laevatöö on kasulikke tutvusi toonud peaks mainima) Chelseas, highline-l. Kunagine metrootee on tehtud pikaks pargiteeks, mis lookelb maapinnast korralikult kõrgemal, täis rohelisi puid ja ilusaid vaatekohti linnale. Chill. kuubis. Kogu see tripp oli tohutult lõbus. Mingil huvitaval kombel on Jamesi mällu talletunud igasugused kentsakad nüansid kogu California showst (Anneli: Music makes me loose control, music makes me loose contorl) noojah :D James tegi NY tänavatel järgi tallinki põhiklientuurist umbjoobes soomlasi ja steppivat jeesust.
Õhtul käisime kooli omadega salsatamas (oeh Juta, mul kuluks veel nii mõnigi Su oskus ära..)
Pühapäeva hommikul oli äärmiselt mõnus kohvijoomine Kristini ja Jakkoga ikka Starbucksis, mõnus aeg, mõnus koht, mõnusad inimesed, mõnus jutt. Vihm absoluutselt ei häirinud. Läbi linna kulges mingi kentsakas hiiglaslik poolakate paraad. Siiani ei saanud aru, mis siis õieti toimus, aga no vähemalt jagati koledaid tasuta t-särke ajee.
Õhtul sai ühe ammuse lapsepõlvesõbra ja tema toanaabriga pesapalli vaadatud, niiet vägagi american sunday evening oli!
Naljakal kombel kohtusin täna koolis ühe poola noormehega, kellel polnud üldse õrna aimugi, mis see poolakate eilne üritus endast kujutas. Ta on NY-s olnud kolma päeva ja küsis, et kui linn on nii suur, siis ilmselt võib end siin päris üksinda tunda. Ma ütlesin, et absoluutselt mitte, siis on nii palju kontakti igasugu inimestega igapäevaselt nii palju, et kõikidest seikadest ei jõua ammugi siia kirjutada. Isegi siis, kui see on mingi järjekordne small-talk, on sellel reeglina äärmiselt positiivne mõju su päevale, inimene on ikkagi sotsiaalne loom, ei tea miks põhjamaalased tihti oma kapseldunud kestades ringi patseerivad.
Kooli kaudu avaneb ikka väga ägedaid võimalusi, üleeile oli Missy Ellioti taustatntsijate audition. Nii hipphoppar ma veel ei ole. Aga nädalavahetusel läheme ühele suurele 10 pulma-aastapäeva pidustustele flashmobu tegema, tundub vastikult põnev, ei jõua ära oodata.
Aa üks asi veel, pühapäeval oli siin järjekordne tänavafestival. Seal müüdi niiiiii palju erinevaid nupsikuid sokke, et Elina, ma ainult Sinule mõtlesingi! :D
Thursday, October 4, 2012
Hidden language of the soul
Teate sellist tunnet, kus tahaks korraga JUBEEEEE palju rääkida, aga ühtegi sõna ei tule? Siis kui kõik sõnad (veel enam mustvalgelt kirja pandud) tunduvad liiga pealiskaudsed ja tähtsusetud, et midagi hoomamatut kirjeldada? Vot umbes niimoodi ma kõik need viimased päevad olen tundud.
Esmaspäeval algas siis kogu kooliprogrammi tramburai pihta. Jällegi, ei oska kuskilt otsast alustada, see kõik on siiani niiiiiiivõrd palju kõiksugu võimalikke ootusi ületanud. Ma isegi ei teadnud, kuivõrd palju motivatsiooni ja kõike inspireerivat ja täiuslikku võib maailmas üldse olemas olla.
Nii kuskilt otsast peab alustama.
Eile võtsin siis oma julguse kokku. Olen ikka juba mitu aastat muudkui mõelnud ja mõelnud, kuidas tahaks natukenegi laulda ja eile siis läksin lõpuks laulutundi. Eeeh kui hea tunne on, et sai lõpuks sellega ka algust tehtud. Mulle niiinii meeldib siinne mõttelaad, et ükskõik kui vana sa oled, ükskõik millised on su "võimed", ükskõik kuivõrd kogemustevaene sa ühes või teises vallas oled, sa võid absoluutselt igal hetkel oma elus täpselt seda, mida sa ise tahad. Ühiskond suhtub sellesse superpositiivselt, motiveerivalt, tunnustavalt, positiivselt tagasisidestades. Väga tavaline on näha balleti või jazzi või noo ükskõik mis tantsutunnis inimesi vanuses 50+, 60+ ja nii edasi, nii mehi kui naisi. Mitte kordagi pole ma näinud ühtegi halvustavat pilku mitte kellegi kohta. Ja see on siin absoluutselt iseenesestmõistetav. Vähemasti siin dance centeris ei eksisteeri sellist asja nagu ma ei oska tantsida, laulda, näidelda, painduda või mida iganes. Vastupidi, absoluutselt igaühes on kõik oskused olemas ja absoluutselt alati saavad kõik mostivverivat tagasisidet. Ja milline nauding nendel inimestel sees on, kes seda teevad. Ma pole vist mitu aastat näinud tavalises trennis selliseid esitlusi, kus dance passion 200-ga igast keharakust välja paistab. Mind inspireeris esimesel päeval üks paks (siinsed tantsijad on muide absoluutselt igas mõõdus, kilukarbi mood on eesti teema) tumedanahaline noormees, kes ei olnud nii prof tantsija aga tegi kombinni sellise fiilinguga, et muud oli raske vaadata. (Great dancers are not great because of their technique, they are great because of their passion. Martha Graham).
Siinses tunniplaanis on niiiiiiii palju kõike, mida ainult teekski, et kui see ainult võimalik oleks, siis ma elakski ainult koolis. Ja peaaegu kõiki tunde on nii umbes viiele erinevale levelile, et kõik saaks endale jõukohase valida. Pluss, iga nädal on veel erinevad workshopid ja külalisõppejõud (mitte et niisama õppejõude on nii umbes 80 ja kõik on oma ala tipp-profid). Siin on triljon stiili jazztantsu (contemporary, broadway, latin, world style, fusion jne jne jne), mingi 4-5 erinevat balletti, mitmeid kaasaegseid, teatrtitants (absoluutselt super. ja mu esmene teatritund oli vääga eriline, kunagi hiljem kirjutan sellest vist), näitlemine, stepp, streetstyle on lugematult (jah, minust saab veel hiphoppar siin), siis veel igasugused joogad, pilatesed, strechingud, vougueing, locking, waaking, stilettoheels!!, dancehall, house jne jne jne. Nagunii ei jaksaks kõike üles lugeda.
Igatahes olen ma eesmärgiks võtnud proovida kõike, mida ma ei ole teinud ja ainult lõputult ahmida. Ma poleks arvanud, et minus võiks üldse kunagi nii palju motivatsiooni tekkida millegi vastu. (oioioioioioi kui palju tööd veel annab enda kallal teha, enne kui mingit asja moodi asja saaks). Ja mind absoluutselt ei häiri see, et ma olen siin peaaegu iga hommik 5.30 ärganud ja kooli läinud. (NY elutempo on üldse veidi teine, kell 9 hommikul ei ole absoluutselt vara, 12 on tõepoolest lõuna ja magama minnakse 10-11 paiku. Ehk siis mu varasema elutempo ja laevaga võrreldes, ma lähen magama siis kui tööpäev enam vähem algas ja ärkan siis kui olin harjunud magama minema hahaa).
Ühesõnaga, ma rohkem ei heieta, emotsioonid on laes ja sõnu jääb nagunii väheks.
See grupp kes meil alustas nüüd, on neil siiani ajaloos suurim üldse, 93 inimest. Ja väga väga ägedaid ja andekaid on seal! Ühest jaapani päritolu California poisist- mul kulus 3 päeva aega, et aru saada kas tegemist on siis mehe või naisega :D Jajah, aga pole hullu, ta on muidu väga tore. Hullult palju rootslasi on siin, ma ei tea miks neid kõiki siiapoole tõmbab, igatahes on juba nagu inside-joke see, et you're not swedish? haha. Muidu on rahavst ikka igalt poole üle maailma. Üks äge jaapani tüdruk õpetas mulle täna nende hieroglüüfides kirjutama Diina ja Eesti, ehhee. Niiet, inimesed on supertoredad ja avatud ja sõbralikud. Kõik saalid on vähemalt ühe suure klaasseinaga, kõiki tunde saab pidevalt vaatamas käia, niiet ma olengi see nädal pm koolis elanud, tantsinud, vaadanud, õhku ahminud ja lobisenud (showstoppersid, see õhku ahmimine käis seekord selle kohta, mida siin näeb :D).
Reeglid on suht ranged ja tantsudistsipliin üldse on väga respect! Ilmselt ka seepärast on see amet siin kümneid kordi au sees. Kui sul peaks tunnis telefon helisema, siis mõni õppejõud lihtsalt tõstab su koti koridori. Kui sul on perekondlikud probleemid vms mille pärast sa ootad VÄGA tähtsat kõinet, siis ok, ära lihtsalt tule see päev tundi. Tantsutund on see, kus kohalolek peab olema 200%, hilinemisesyt ei hakka rääkimagi, ah üleüldse on hääästi palju etiketidetaile siin, mis mulle meedlib.
Esimesel nädalal on hästi palju orientation activiteid olnud, enesekaitse tund ja pidevad feedbackid jne jne jne. Algusest peale öeldi kohe, et me oleme kõik suurepärased ja enda vastu ei saa karm olla, aga väljakutsed peavad olema kõrged. Me ei tulnud siia selleks, et tegeleda sellega, mida me juba hästi oskame, iga nädal peaks võtma vähemalt ühe tunni, kus tunned et oled kõige nõrgem inimene saalis ja ühe, kus tunned et oled absoluutselt super. Selliseid motiveerivaid detaile ja mõtlemisainet tuleb iga päev paremalt ja vasakult, töö iseendaga käib 24/7 nii füüsilisel kui vaimsel tasandil. Ma ei teagi, millal ma viimati ennast siin elus üldse nii hästi tundsin :D
Homme on workshop Travis Wall-iga!!! Isegi ei uskunud kui nägin seda. Ei tea kas julgen ise osaleda (ta ikka üks maailma profimaid tantsijaid, üks minu Mia Michaelsi lemmikumaid lavastusi, kus Travis tantsib, kes veel näinud pole http://www.youtube.com/watch?v=38XIFZLlIiM ), aga vaatama peaks kindlasti minema.
Siinsed Apple Store-d korraldavad igasuguseid erinevaid evente ja jutuõhtuid jne. Eile näiteks sai kohtuda Rene Robinsoniga- ta on Alvin Ailey kõige kauaaegsem solist olnud, tantsinud seal teatris (see on üks maailma suurimaid ja profimaid ettevõtmisi üldse, googeldage, kes ei tea.) 28 aastat! Ja on siianni tippvormis ja suurepärane.
Ehhee ja siis me käisime Lilianiga jutustamas. Nii tore, kuidas me Eestis peaaegu kunagi ei näe, kohtusime kolm aastast tagasi NY-s, talvel Londonis ja nüüd jälle NY-s :D
Aa täna sain käia (nagu filmis) siis pesu pesemas. Pesumasina kodustamine ei ole siin väga öevinud komme, saab ikka kohalikes hiigalaslikes pesumajades käia, nagu ühika oma, aga mingi 55 korda suurem :D lahelahe!
Igatahes, see oli ülilühike kokkuvõte viimastest päevadest. Natuke teistsugune postitus kui varasemad, aga tahtsin ühte miljondikku kõigest siinsest kuidagimoodi jagada. Küll need veidrad seiklused ka varsti järgnevad, neid on siin absoluutselt iga päev :D
Esmaspäeval algas siis kogu kooliprogrammi tramburai pihta. Jällegi, ei oska kuskilt otsast alustada, see kõik on siiani niiiiiiivõrd palju kõiksugu võimalikke ootusi ületanud. Ma isegi ei teadnud, kuivõrd palju motivatsiooni ja kõike inspireerivat ja täiuslikku võib maailmas üldse olemas olla.
Nii kuskilt otsast peab alustama.
Eile võtsin siis oma julguse kokku. Olen ikka juba mitu aastat muudkui mõelnud ja mõelnud, kuidas tahaks natukenegi laulda ja eile siis läksin lõpuks laulutundi. Eeeh kui hea tunne on, et sai lõpuks sellega ka algust tehtud. Mulle niiinii meeldib siinne mõttelaad, et ükskõik kui vana sa oled, ükskõik millised on su "võimed", ükskõik kuivõrd kogemustevaene sa ühes või teises vallas oled, sa võid absoluutselt igal hetkel oma elus täpselt seda, mida sa ise tahad. Ühiskond suhtub sellesse superpositiivselt, motiveerivalt, tunnustavalt, positiivselt tagasisidestades. Väga tavaline on näha balleti või jazzi või noo ükskõik mis tantsutunnis inimesi vanuses 50+, 60+ ja nii edasi, nii mehi kui naisi. Mitte kordagi pole ma näinud ühtegi halvustavat pilku mitte kellegi kohta. Ja see on siin absoluutselt iseenesestmõistetav. Vähemasti siin dance centeris ei eksisteeri sellist asja nagu ma ei oska tantsida, laulda, näidelda, painduda või mida iganes. Vastupidi, absoluutselt igaühes on kõik oskused olemas ja absoluutselt alati saavad kõik mostivverivat tagasisidet. Ja milline nauding nendel inimestel sees on, kes seda teevad. Ma pole vist mitu aastat näinud tavalises trennis selliseid esitlusi, kus dance passion 200-ga igast keharakust välja paistab. Mind inspireeris esimesel päeval üks paks (siinsed tantsijad on muide absoluutselt igas mõõdus, kilukarbi mood on eesti teema) tumedanahaline noormees, kes ei olnud nii prof tantsija aga tegi kombinni sellise fiilinguga, et muud oli raske vaadata. (Great dancers are not great because of their technique, they are great because of their passion. Martha Graham).
Siinses tunniplaanis on niiiiiiii palju kõike, mida ainult teekski, et kui see ainult võimalik oleks, siis ma elakski ainult koolis. Ja peaaegu kõiki tunde on nii umbes viiele erinevale levelile, et kõik saaks endale jõukohase valida. Pluss, iga nädal on veel erinevad workshopid ja külalisõppejõud (mitte et niisama õppejõude on nii umbes 80 ja kõik on oma ala tipp-profid). Siin on triljon stiili jazztantsu (contemporary, broadway, latin, world style, fusion jne jne jne), mingi 4-5 erinevat balletti, mitmeid kaasaegseid, teatrtitants (absoluutselt super. ja mu esmene teatritund oli vääga eriline, kunagi hiljem kirjutan sellest vist), näitlemine, stepp, streetstyle on lugematult (jah, minust saab veel hiphoppar siin), siis veel igasugused joogad, pilatesed, strechingud, vougueing, locking, waaking, stilettoheels!!, dancehall, house jne jne jne. Nagunii ei jaksaks kõike üles lugeda.
Igatahes olen ma eesmärgiks võtnud proovida kõike, mida ma ei ole teinud ja ainult lõputult ahmida. Ma poleks arvanud, et minus võiks üldse kunagi nii palju motivatsiooni tekkida millegi vastu. (oioioioioioi kui palju tööd veel annab enda kallal teha, enne kui mingit asja moodi asja saaks). Ja mind absoluutselt ei häiri see, et ma olen siin peaaegu iga hommik 5.30 ärganud ja kooli läinud. (NY elutempo on üldse veidi teine, kell 9 hommikul ei ole absoluutselt vara, 12 on tõepoolest lõuna ja magama minnakse 10-11 paiku. Ehk siis mu varasema elutempo ja laevaga võrreldes, ma lähen magama siis kui tööpäev enam vähem algas ja ärkan siis kui olin harjunud magama minema hahaa).
Ühesõnaga, ma rohkem ei heieta, emotsioonid on laes ja sõnu jääb nagunii väheks.
See grupp kes meil alustas nüüd, on neil siiani ajaloos suurim üldse, 93 inimest. Ja väga väga ägedaid ja andekaid on seal! Ühest jaapani päritolu California poisist- mul kulus 3 päeva aega, et aru saada kas tegemist on siis mehe või naisega :D Jajah, aga pole hullu, ta on muidu väga tore. Hullult palju rootslasi on siin, ma ei tea miks neid kõiki siiapoole tõmbab, igatahes on juba nagu inside-joke see, et you're not swedish? haha. Muidu on rahavst ikka igalt poole üle maailma. Üks äge jaapani tüdruk õpetas mulle täna nende hieroglüüfides kirjutama Diina ja Eesti, ehhee. Niiet, inimesed on supertoredad ja avatud ja sõbralikud. Kõik saalid on vähemalt ühe suure klaasseinaga, kõiki tunde saab pidevalt vaatamas käia, niiet ma olengi see nädal pm koolis elanud, tantsinud, vaadanud, õhku ahminud ja lobisenud (showstoppersid, see õhku ahmimine käis seekord selle kohta, mida siin näeb :D).
Reeglid on suht ranged ja tantsudistsipliin üldse on väga respect! Ilmselt ka seepärast on see amet siin kümneid kordi au sees. Kui sul peaks tunnis telefon helisema, siis mõni õppejõud lihtsalt tõstab su koti koridori. Kui sul on perekondlikud probleemid vms mille pärast sa ootad VÄGA tähtsat kõinet, siis ok, ära lihtsalt tule see päev tundi. Tantsutund on see, kus kohalolek peab olema 200%, hilinemisesyt ei hakka rääkimagi, ah üleüldse on hääästi palju etiketidetaile siin, mis mulle meedlib.
Esimesel nädalal on hästi palju orientation activiteid olnud, enesekaitse tund ja pidevad feedbackid jne jne jne. Algusest peale öeldi kohe, et me oleme kõik suurepärased ja enda vastu ei saa karm olla, aga väljakutsed peavad olema kõrged. Me ei tulnud siia selleks, et tegeleda sellega, mida me juba hästi oskame, iga nädal peaks võtma vähemalt ühe tunni, kus tunned et oled kõige nõrgem inimene saalis ja ühe, kus tunned et oled absoluutselt super. Selliseid motiveerivaid detaile ja mõtlemisainet tuleb iga päev paremalt ja vasakult, töö iseendaga käib 24/7 nii füüsilisel kui vaimsel tasandil. Ma ei teagi, millal ma viimati ennast siin elus üldse nii hästi tundsin :D
Homme on workshop Travis Wall-iga!!! Isegi ei uskunud kui nägin seda. Ei tea kas julgen ise osaleda (ta ikka üks maailma profimaid tantsijaid, üks minu Mia Michaelsi lemmikumaid lavastusi, kus Travis tantsib, kes veel näinud pole http://www.youtube.com/watch?v=38XIFZLlIiM ), aga vaatama peaks kindlasti minema.
Siinsed Apple Store-d korraldavad igasuguseid erinevaid evente ja jutuõhtuid jne. Eile näiteks sai kohtuda Rene Robinsoniga- ta on Alvin Ailey kõige kauaaegsem solist olnud, tantsinud seal teatris (see on üks maailma suurimaid ja profimaid ettevõtmisi üldse, googeldage, kes ei tea.) 28 aastat! Ja on siianni tippvormis ja suurepärane.
Ehhee ja siis me käisime Lilianiga jutustamas. Nii tore, kuidas me Eestis peaaegu kunagi ei näe, kohtusime kolm aastast tagasi NY-s, talvel Londonis ja nüüd jälle NY-s :D
Aa täna sain käia (nagu filmis) siis pesu pesemas. Pesumasina kodustamine ei ole siin väga öevinud komme, saab ikka kohalikes hiigalaslikes pesumajades käia, nagu ühika oma, aga mingi 55 korda suurem :D lahelahe!
Igatahes, see oli ülilühike kokkuvõte viimastest päevadest. Natuke teistsugune postitus kui varasemad, aga tahtsin ühte miljondikku kõigest siinsest kuidagimoodi jagada. Küll need veidrad seiklused ka varsti järgnevad, neid on siin absoluutselt iga päev :D
Subscribe to:
Comments (Atom)