Sex and the City

Selle ajavahe juures on vahva see, et kui ma hommikuti üles ärkan on teil kell nii umbes 15-16-17. See tähendab, et hommikuse putru meenutava asja juurde saab lugeda teie vahvaid kirju ja uudiseid ja vahelduva eduga chattida. Väga mõnus päeva algus. Eile lobisesime Taivoga, väike lõik sellest nagu ikka lõbusast vestlusest:

T: kuule, sinu blogi lugedes tekib tunne nagu loeks Carrie seiklusi "Seks ja Linnas". Vägev,
D: hahaa  seal pole ju ühtegi mr Bigi seiklust 
T: No eks need ka varsti tulevad. Ma arvan, et sinul on siis juba Mr. Huge, või Mr. Enormous jne. 

Vahepalaks siinkohal: mr Enormous on tõesti juba kohatud. Selles mõttes, et ma saan aru, et siin on ülekaalulisus igapäevane probleem, aga kui inimene tuleb metroouksest sisse külg ees ja võtab enda alla 2,75 metrooistet ja 0,25 istet läheb tema käes olevale McDonaldsi kotile, siis no mida selle kohta öelda?

Eniveis, Carrie lainetel, ma otustasin täna hommikul minna Meatpacking districti. Esiteks see on üks mu lemmikumaid piirkondi NYC-s ja teiseks seal asub Carrie seriaali maja. Olgugi, et ma olin seal korra käinud kevadel, siis tundus ikka äge sinna tänavatele tagasi minna ja seal ringi trippida. Tahaks pilte nüüd üles panna aga millegipärast ei taha mu telefon neid bluetoothiga enam saata peale uue kaardi saamist. Ahjaa, mul on nüüd uus number 1-646-404-2730. Eesti nr-i ikka aegajalt äratan üles, aga üldiselt saab mind nüüd mõnda aega sellelt pikalt numbrijadalt kätte.
Aga see eelmainitud piirkond on selline hipsterite keskus, kus võiks vabalt mitu päeva mööda saata, käies erinevates vinüüli, postrite, koomiksite jne poodides. Vääga palju avastamist! Majad on ka superilusad ja armsad, igal pool need filmidest nähtud tuletõrjeredelid. Aa no ja siis  ma kohtasin veel mingit meest, kes istus kohviku ees kits koerarihma otsas. Chillis seal rahulikult. Tagasiteel kaks blokki eemal oli sama tegelane, kits oli juba roninud auto katusele, mees ise jutustas mingite sõpradega, kits rihmapidi punase Chrysleri katusel uudistamas. Being normal is so yesterday!

Pärastlõunal hängisin veits Union Squarel. Mulle meeldib siinsete parkide juures see, et seal võib teha ja kohata abosluutselt kõike! Performance-d ja happeningid (neid on siin tegelikult igal nurgal, tänaval, pargis, metroojaamas jne), maletajad, krišnad, ennustajad, muusikud, piknikupidajad või niisama magajad, tänavakunstnikud, niisama huvitavad inimesed kellega lobiseda jne jne jne. Istu aga korra maha ja Su ümber hakkab igasugu asju juhtuma. Krišnad olid muide siin palju talutavamad kui Tallinnas (või tallinki laevadel sillerdamas). Istusid pundis ühes pargi nurgas  ja hareharetasid. Siis lõpuks läks mingi pilves habemega backpacker sinna ette slow improt tantsima. Temaga ühinesid kaks kuuekümnendates india verd vanameest, kes ennast millestki häirida ei lasknud. Lõpuks muutus asi juba naljakaks, rahvas seisi ümber ja naeris kuidas üks vanamees nii ennastunustavalt tantsis, et hakkas juba breiki imiteerima ja siis puusasid hööritama, ja siis viskas särgi seljast. (Triin, Sadamateatri pidu mäletad? palju puudu ei jäänud..). Täna oli koha peal avatud ka green market, seal müüdi NY-le tavapäratult palju põllusaadusi ja käsitsi tehtud pirukaid, seepe, juuste, lambavilla jne (ei Jaanus, need ei olnud Selveri kassiirid..). Jällekord uudistamist kui palju, lähen sinna kindlasti tagasi. 1 dollari eest saadud hiigelrediste punt igatahes kulus õhtuks hästi ära.

Poes tuli mingi vanemat sorti naljakas mees mulle rääkima dušigeelidest. Ta ei usu brändidesse, aga tema arst ütles, et üks kindel mark on hea ja nüüd ta seda arsti ka usub. Kui ta muuhulgas kuulis, et ma olen Eestist, tahstis ta et ma mingi päev tingimata temaga teed jooma tuleks, sest ta tahab Venemaast rääkida. Hehe ei tea kas see vestlus jääb tulemata või jääb tulemata :D Pärast kohalikud poemüüjad vabandasid oma seniilse püsikliendi pärast, kes elab samas majas ja käib aastaid nendega iga päev rääkimas.

Veel üks mu lemmikseik tänasest päevast oli koduteel. Ma olen harjunud, et pargis ja tänaval näeb oravaid ja saab neid sööta (raske südamega jalutasin täna pähklipoest mööda, sisse astumata), metroos näeb vahetevahel rotte ja rohutirtsud siristavad igaõhtu sigavaljusti. AGA, kui koju kõndisin jalutas mulle vastu pesukaru! Sellist toredust annab ikka otsida! Nii armas, et võta või koju kaasa.
Üleüldse mulle hullult meeldib mu kodukant, linnast küll tiba kaugel aga piirkond on superilus ja rahulik, koduorientiiriks on Verrazano-Narrowsi sild, mis pimedas nii ilusti tuledes helendab (fatšeeebokis on varasemast üks pilt ka). Ja tegelikult on Brooklynis veel palju avastada. Kohe üldse ei taha mõelda, et siit millalgi ära kolima pean. Peaks vist poistega rääkima, kas nad endale allüürilist ei taha siia. Ahjaa, mu elamisest veel: korterikaaslased on kaks ameeriklasest kutti, James ja Mike. Neil on päris lahe ruumiskas korter, läbi kahe korruse. Ülemisel korrusel on neil kummalgi oma tuba, suuuurte akendega köök ja vannituba. Mina elan praegu keldris. Say whaat? :D Superluks on, keldrikorrus suur ja hubane, tuba on ilus, ühe vanaaaegse punase diivaniga, mõnusa voodi, teleka ja veel ühe diivaniga. Lisaks on siin väike aken, kaks kitarri ja terve tehnikanurk dj-puldi ja täis muusikavarustusega. James tegeleb siin vabal ajal oma lugude kirjutamisega ja paneb dj sete kokku. No ja ümberkaudsed pesukarud on loomulikult suur boonus.

Satruday night, iiits paartys times!

•