Who said too much fat?

Mõned päevad tagasi kirjutasin nalkatest kokkusattumustest, kus NY-s oma ühega seni veel vähestest tuttavatest juhuslikult tänaval kokku põrkasin. Hahaa no uskuge või ei, aga täpselt sama inimeset trehvasin täna hommikul täiesti juhuslikult metroos :D It's a small world indeed :D

Hommikul sõitsin Williamsburgi, üks osa sellest hiiglaslikust Brooklynist. Supermõnus indie rajoonike (Sandra, kui siia tulete, siis ma vaatasin juba välja seal mitu kohta, kuhu teid viia :)). Tohutult palju kunstikohakesi, mõnusaid kohvikuid, vintage poode. Kuna täna oli pühapäev, siis põhitänav kubises kirbuturust ja kunstnikest, kes oma määsterpiise müüsid. Mu lemmik oli täna geiviiking. 

Bay Ridges oli täna avatud suur tänavafestival. Hiigelpikk 3Avenue oli täis igasugu esinejaid (Showstoppersid, ma leidsin meie inglise marsile väikesed 4 aatsased steppijatest konkurendid), hunnikutes erinevat festivalisööki- ja jooki kohalikest kohvikutest, tänaval tantsivad inimesed, sajad kaubaletid ja taaskord särgita gogo wiggle wigglevanamees, ajee.  Üheks põhiasjaks on siin corn dogide, kuuba köögi ja lõputute cheese stake-de jne kõrval saanud pontšikutaignas küpsetatud soojalt sulavad Oreo küpsised..oehh..nämm.. Tänkgaad, et ma siin kaua olen, saab igasuguste ahvatluste proovimist vahelduva eduga edasi lükata. 

Üldiselt oli selline rahulik chill pühapäev. Õhtul käisin veel seal lemmiksilla ääres jaluatmas ja pildistamas (merest oleks võõrutusnähud ju muidu), ning ajasin kohalike kalameestega juttu (oii Aigar, Sa oleks tahtnud ise mu asemel olla raudselt :D). Kui ma nüüd mäletaks, mis sorti kalasaak neil täna oli..

Homme algan siis lõpuks kool ja tramburai pihta. See esimene orientation week tuleb päris kreisi, veits hirmutav ka väljakutset pakkuvas mõttes. Õnneks kui eelmine nädal seal käisin, lubati tegeleta nende häälekestega peas, mis räägivad, et ma pole piisavalt hea ja jalg ei tõuse piisavalt kõrgele ja kolme pirueti asemel õnnestub 2.. Eks ma siis annan nädala lõpuks professionaalamatöörliku hinnangu nende ärevuse ja irratsionaalsete mõtete maandamise/muundamise tehnikatele :D

Igatahes, hoian teie kõigi lõputud head soovid nüüd 7 päeva selgelt meeles ja panen Kairti ja Elina kingitud salakirjaga karumütsi iga õhtu pähe vähemalt korraks :D

Sex and the City

Selle ajavahe juures on vahva see, et kui ma hommikuti üles ärkan on teil kell nii umbes 15-16-17. See tähendab, et hommikuse putru meenutava asja juurde saab lugeda teie vahvaid kirju ja uudiseid ja vahelduva eduga chattida. Väga mõnus päeva algus. Eile lobisesime Taivoga, väike lõik sellest nagu ikka lõbusast vestlusest:

T: kuule, sinu blogi lugedes tekib tunne nagu loeks Carrie seiklusi "Seks ja Linnas". Vägev,
D: hahaa  seal pole ju ühtegi mr Bigi seiklust 
T: No eks need ka varsti tulevad. Ma arvan, et sinul on siis juba Mr. Huge, või Mr. Enormous jne. 

Vahepalaks siinkohal: mr Enormous on tõesti juba kohatud. Selles mõttes, et ma saan aru, et siin on ülekaalulisus igapäevane probleem, aga kui inimene tuleb metroouksest sisse külg ees ja võtab enda alla 2,75 metrooistet ja 0,25 istet läheb tema käes olevale McDonaldsi kotile, siis no mida selle kohta öelda?

Eniveis, Carrie lainetel, ma otustasin täna hommikul minna Meatpacking districti. Esiteks see on üks mu lemmikumaid piirkondi NYC-s ja teiseks seal asub Carrie seriaali maja. Olgugi, et ma olin seal korra käinud kevadel, siis tundus ikka äge sinna tänavatele tagasi minna ja seal ringi trippida. Tahaks pilte nüüd üles panna aga millegipärast ei taha mu telefon neid bluetoothiga enam saata peale uue kaardi saamist. Ahjaa, mul on nüüd uus number 1-646-404-2730. Eesti nr-i ikka aegajalt äratan üles, aga üldiselt saab mind nüüd mõnda aega sellelt pikalt numbrijadalt kätte.
Aga see eelmainitud piirkond on selline hipsterite keskus, kus võiks vabalt mitu päeva mööda saata, käies erinevates vinüüli, postrite, koomiksite jne poodides. Vääga palju avastamist! Majad on ka superilusad ja armsad, igal pool need filmidest nähtud tuletõrjeredelid. Aa no ja siis  ma kohtasin veel mingit meest, kes istus kohviku ees kits koerarihma otsas. Chillis seal rahulikult. Tagasiteel kaks blokki eemal oli sama tegelane, kits oli juba roninud auto katusele, mees ise jutustas mingite sõpradega, kits rihmapidi punase Chrysleri katusel uudistamas. Being normal is so yesterday!

Pärastlõunal hängisin veits Union Squarel. Mulle meeldib siinsete parkide juures see, et seal võib teha ja kohata abosluutselt kõike! Performance-d ja happeningid (neid on siin tegelikult igal nurgal, tänaval, pargis, metroojaamas jne), maletajad, krišnad, ennustajad, muusikud, piknikupidajad või niisama magajad, tänavakunstnikud, niisama huvitavad inimesed kellega lobiseda jne jne jne. Istu aga korra maha ja Su ümber hakkab igasugu asju juhtuma. Krišnad olid muide siin palju talutavamad kui Tallinnas (või tallinki laevadel sillerdamas). Istusid pundis ühes pargi nurgas  ja hareharetasid. Siis lõpuks läks mingi pilves habemega backpacker sinna ette slow improt tantsima. Temaga ühinesid kaks kuuekümnendates india verd vanameest, kes ennast millestki häirida ei lasknud. Lõpuks muutus asi juba naljakaks, rahvas seisi ümber ja naeris kuidas üks vanamees nii ennastunustavalt tantsis, et hakkas juba breiki imiteerima ja siis puusasid hööritama, ja siis viskas särgi seljast. (Triin, Sadamateatri pidu mäletad? palju puudu ei jäänud..). Täna oli koha peal avatud ka green market, seal müüdi NY-le tavapäratult palju põllusaadusi ja käsitsi tehtud pirukaid, seepe, juuste, lambavilla jne (ei Jaanus, need ei olnud Selveri kassiirid..). Jällekord uudistamist kui palju, lähen sinna kindlasti tagasi. 1 dollari eest saadud hiigelrediste punt igatahes kulus õhtuks hästi ära.

Poes tuli mingi vanemat sorti naljakas mees mulle rääkima dušigeelidest. Ta ei usu brändidesse, aga tema arst ütles, et üks kindel mark on hea ja nüüd ta seda arsti ka usub. Kui ta muuhulgas kuulis, et ma olen Eestist, tahstis ta et ma mingi päev tingimata temaga teed jooma tuleks, sest ta tahab Venemaast rääkida. Hehe ei tea kas see vestlus jääb tulemata või jääb tulemata :D Pärast kohalikud poemüüjad vabandasid oma seniilse püsikliendi pärast, kes elab samas majas ja käib aastaid nendega iga päev rääkimas.

Veel üks mu lemmikseik tänasest päevast oli koduteel. Ma olen harjunud, et pargis ja tänaval näeb oravaid ja saab neid sööta (raske südamega jalutasin täna pähklipoest mööda, sisse astumata), metroos näeb vahetevahel rotte ja rohutirtsud siristavad igaõhtu sigavaljusti. AGA, kui koju kõndisin jalutas mulle vastu pesukaru! Sellist toredust annab ikka otsida! Nii armas, et võta või koju kaasa.
Üleüldse mulle hullult meeldib mu kodukant, linnast küll tiba kaugel aga piirkond on superilus ja rahulik, koduorientiiriks on Verrazano-Narrowsi sild, mis pimedas nii ilusti tuledes helendab (fatšeeebokis on varasemast üks pilt ka). Ja tegelikult on Brooklynis veel palju avastada. Kohe üldse ei taha mõelda, et siit millalgi ära kolima pean. Peaks vist poistega rääkima, kas nad endale allüürilist ei taha siia. Ahjaa, mu elamisest veel: korterikaaslased on kaks ameeriklasest kutti, James ja Mike. Neil on päris lahe ruumiskas korter, läbi kahe korruse. Ülemisel korrusel on neil kummalgi oma tuba, suuuurte akendega köök ja vannituba. Mina elan praegu keldris. Say whaat? :D Superluks on, keldrikorrus suur ja hubane, tuba on ilus, ühe vanaaaegse punase diivaniga, mõnusa voodi, teleka ja veel ühe diivaniga. Lisaks on siin väike aken, kaks kitarri ja terve tehnikanurk dj-puldi ja täis muusikavarustusega. James tegeleb siin vabal ajal oma lugude kirjutamisega ja paneb dj sete kokku. No ja ümberkaudsed pesukarud on loomulikult suur boonus.

Satruday night, iiits paartys times!

• 
  

Endless Circle & LeBunny Bleu

Täna hommikul oli siinkandis natuke vihmasem. Muidu on meil väga soe, Tallinna hallid vihmad on ammu ära unustatud, päike paistab ja sooja õhtuni 23 kraadi kanti, mõnnnamõnna.

Igatahes, läks ilm päris kähku ilusaks ja ma otsustasin kohalikku surnuaeda minna. Päris hea lause ma tean. Eile Starbucksis kohtusin Alexiga, ühe vabakutselise kunstnikuga. Kes on käinud, see teab, et siinkandis on täiesti igapäevane ja normaalne igasugu võõrastega jutu peale saada, kui sa ka üksi linna peale lähed siis ei pea end kunagi päris üksi tundma. Igatahes on see kunstnik elanud kogu oma elu Brooklynis (ma ikka imestan seda, kuidas elatakse kõikide võimaluste maal ja ei sõideta kordagi osariigistki välja, no wtf? tüüp on 36, tegelenud kõiksugu kunstivaldkondadega alates graafilisest disainist lõpetades näitlemisega ja on kogu oma elu veetnud Bay Ridges, eh üks Brooklyni osadest, no mõni ime, et sellise kreatiivsel alal siis konkurentsist välja jääb)  aga, muidu oli tegemist toreda inimesega, kes arvas, et teab ikka suht kõiki riike, mis olemas on ja oli sügavalt pettunud, et ta varem Eestist kuulnud pole. Ta teadis mulle igasugustest kohtadest rääkida, kuhu siinkandis tasub minna. Üks neis oli siis Green wood Cemetary. Muidu ma üldjuhul surnuaedades ringi ei kola (okei üks kentsakas talvine ja lumine tripp öisel Raadi kalmistul ja selle all olevates koobastes välja arvata, otsisime Taneliga kohta, kus ropust anekdoodist maailmakuulsat filmi teha, sellest võib mujal jutustada :D) suurem kirikute fänn ma ka ei ole, aga kuna päike paistis ja tahaks NY-st ikka kõike võtta siis otsustasin ikkagi minna. Ja väga hea, et otsustasin. Tegu oli ühe vanima ja suurima rahvusliku vaatamisväärsusega, mis oli kummalisel kombel äärmisel ilus ja üüüüüüratult suur. Ma arvan, et trippisin seal mingi tunnikese ja jõudsin heal juhul 1/4 läbi käia. Maastik oli väga mägine, muru ilus ja roheline ja mälestussambad üks uhkem kui teine. Tegelikult juba sissepääs meenutas lossi Harry Potteri filmist. Andis ikka mööda neid kiviteid mäest üles ja alla ronida. Ja see oli kummaliselt ilus. Olgem ausad, eesti kultuuris ei käsitleta surma loomuliku elu osana. Üle-eelmisel kevadel võtsin koolis surmakultuuri ainet ja neljanda kodutöö lõpuks oli tunne juba päris kriipi. Meil on see selline lõplik ja üdini masendav, mõni ime, et need surnuaiad siis ka sellised hämarad ja traagilised on. Ise ma seda mõtteviisi ei poolda. Siin oli vaatepilt vinge, lõputul rohelisel maastikul ilusad mälestussambad, ühe otsa oli paigutatud hiiglaslik kivist karu (Marianne, mõtle ka, kuhu Sa oma skulptuurid paigutad eks!). Ühe mäe all paistis suur veekogu ja ilus vana kirik, hiigelsuur mõistagi. Katsun mõne pildi ja üles saada millalgi. No igatahes kuniks ma seal jalutasin, sõitis minust mööda üks surnuaia korravalvur. Ilusa valge surnuaia ametiautoga ja tema vormiriietus teeb vist Tallinki ohvitserkonnale ka silmad ette :D Ta küsis kas ma otsin väljapääsu ja siis uuris kas ma olen juba Brooklyni kõrgeimas tipus käinud, et ta võib mind sinna viia soovi korral. Korra mõtlesin, et no kui ohtlik see sellises kohas ikka olla saab. Igatahes asi lõppes sellega, et sain siis seal uhkes surnuaias surnuaiavahi autoga ringi sõita. Ise oli ta sõbralik vanem mustanahaline mees, teadis väga hästi , mida Eesti endast kujutab, et see oli kunagi NSVL-i osa ja on nüüd iseseisev riik. Ta viis mind ühe mälestusmärgi juurde, mis oligi siis see kõige kõrgem tipp Brooklynis, sealt avanes väga vinge vaade kogu Manhattanile. Kahju ainult, et veidi pilvine oli.

Peale seda rahulikku ringkäiku otsustasin ikkagi Manhattanile sõita, kus iga nurk elavatest inimestest kihab :D Kui on aega, siis mulle meeldib niimoodi randomly võõrastes kohtades trippida, nii võib avastada kõige põnevamaid nurgakesi. Juhtumisi sattusingi ühele disaineripoe avamisele ja sain sinise jänese peaga küpsise ilusas pakis (ta nimi on LE Bunny Bleu). Oleks viitsinud seal ööni passida, oleks saanud hullumeelse rahvamassiga 300 tasuta kingapaari eest võidelda.
Jalutasin veidi lower east sides ringi ja siis tuli ikka esimene burks ka ära siin oldud aja jooksul (no kuskile pidi ju vihma eest varju minema). Jalutasin lõpuks täitsa Manhattani tippu ja kuna Staten Islandi praam parasjagu saabus, otsustasin ekspromt sinna sõita, ferry sõit on ju nagunii tasuta ja saab korra jälle vabadussambale lehvitada. Kohale jõudes, mõtlesin, et teen seal ka ühe ringkäigu. Ega väga palju vaatamisväärsusi seal pole, sellised pisut vaesama välja nägemisega majakesed aga see-eest taaskord nii mõnigi sõbralik small-talki ajaja. Sattusin korra ka mingisesse kollasemasse linnaossa, mis kubises mehhiko, kuuba, india ja tai poekestest ja söögikohtadest, kahju ainult et homme seal ei olnud, siis oleks egiptuse festivali näinud.

Tagasitulles käisin Wall Streetil ja muidu seal financial districtis ringi. Vot seal on jah nii palju pilvelõhkujaid, et tänavatel pisut hämaram kui muidu.

Meil vist elab majas mingi hiigelsuur putukas, keda James eile öösel tolmuimejaga taga olevat ajanud. Loodan, et ta mulle vastu ei tule siin.

Oh you, Pumkin! More puppies inside.

Otsustasin täna stereotüüpse ameeriklase hommiku kasuks, jalutasin kohalikku Starbucksi ja ostsin kohvi kõrvale New York Timesi. Halloweenini on üle kuu aja aega ja ometi nägin sinnapoole kõndides juba igasugu kummituslikke kaunistusi väikestes ilusates aedades. Iga päevaga ilmub katuse ääretele ja uste peale aina rohkem kummitusi, nõidasid ja hernehirmutisi meenutavaid elukaid, kõrvitsapeadest rääkimata. Ühe maja külge olid kinnitatud hiiglaslikud ämblikud, pakun, et koivast koivani läbimõõt oli umbes 3 meetrit kui mitte rohkem (teadagi, kust ma nüüd kaarega mööda hakkan kõndima. no või siis eksponeerimisteraapiat tegema). Poodide uste ees on juba kuhjadeviisi kõrvitsaid müügil, Starbucksis on special pumkin spiced latte. Ma ei kujuta ette kas midagi peale musta-oranži kirju maailma 31 oktoobril üldse enam näha on. Katsetasin siis täna ühte kõrvitsamuffinit, päris ok oli, kuigi see endatehtud kõrvitsakook indiaanlaste ürituse jaoks, aastaid x tagasi oli vist isegi parem. Kõrvitsaõlu on veel proovimata.

Avastasin Brooklynis jalutades veel ühe armsa loomapoe. No ei ole ju võimalik mööda kõndida vitriinist, kus kaks pisikest inglise buldogi kutsikat kummipalli pärast kaklevad. Kui me paari juhusliku möödujaga neid mõnda aega jäginud ja kommenteerinud olime, siis avastasin, et kaupluse uksel on le-valgustusega silt "More puppies inside".  No kas mul tekkis uudishimu või mul tekkis uudishimu. Põhimõtteliselt oli poes terve seinatäis suuremaid puure, kus sees oli igasuguseid kutsikaid. Ma oleksin tahtnud nad kõik endaga koju kaasa võtta. Ja kuidagi veider oli vaadata, et kutsikaid müüakse umbes sama moodi nagu meil hamstreid ja jäneseid.. Hm peaks vist seal akna taga tihedamini kutsusilmadega vaatamas käima, äkki võtavad mu tööle ja ma saan nendele toredustele isiklikult Pedigreed sööta..

Little Cupcake

Esimene päev New Yorgis. Kummaline kuivõrd kodune see linn minu jaoks on. Ikka veel on raske uskuda, et ma lõpuks siin olen.

Olin juba ammu mõelnud, et kui vähegi õnnestub, lähen kohe esimesel hommikul otsima meie kevadisest tripist lemmikuks saanud kohvikut Little Cupcake Bakery, kus valmistatakse kirjeldamatult häid cheescake ja muffineid. Pärast mõningast päikeselist jaluskäiku Brooklynis (mmm mõnumõnus ilus ja soe!) õnnestus see mul lõpuks üles leida. Lõputute koogikeste riiulite vahel (no neid võib vaatama jäädagi!) vaatas vastu ka vana lemmik raspberry-white chocolate cheesecake, mis sobis imeliselt hommikukohvi kõrvale. Magus sõber oli ikka päris rammus, niiet Ethel, kui Sa seda loed nüüd, siis tea, et olen iga kell nõus seda uuesti Sinuga jagama :D

Hommikusel jalutuskäigul Brooklyni ilusatel täpselt-nagu-filmis tänavatel põrkasin kokku ühega oma 4st tuttavast, kes mul NYs siiani on, no kas tõesti juhtub siin ka selliseid kokkusattumusi?

Pool päeva kondasin mööda siinseid tantsupoode, sest mul oli kooli jaoks vaja veits trennivarustust täiendada. No õigemini hullusin, täitsa kreisi mis valik siin on võrreldes Eestis nähtuga, kui vaid oskad õigest uksest sisse astuda. Oleksin vabalt olnud nõus sinna jäämagi ja siis 6 järgnevat kuud kõiki neid imeasju selga/jalga proovima.

Õhtupoole otsustasin minna Chinatowni, et saaks jalutada mööda ühte lemmikutest, Mulberry Streeti ja no üleüldse on seal palju mida avastada. Ma ikka ei väsi neid hiinlaste turge imestamast. Loodetavasti õnnestub mul siin veedetud aja jooksul mõne kohaliku hiinlasega sõbrustada, ehk võtab ta mind üks päev sinna Chinatowni tänavatele kaasa ja viitsib mulle seltada, mis mingi asi on ja mida mis otstarbel kasutatakse või süüakse. Sinna oleks võinud selle üle nuputama jäädagi. Hiinlaste köögis on ju teadagi igasugu seafoodi, aga mind ikka veits häirib, et need krabid seal oma sõrgu sabistavad ja kalad kastides vaevu liigutavad. Ilmselgelt on määsterlikud road valmistatud värskest toorainest. Aga no mis hinnaga. Ma ikka ei saa üle ega ümber nendest ämbritest mille sees on poolest saati vett ja hunnik konnasid (kui ma ütlen hunnik, siis ma mõtlen hunnik!) ja siis nad seal podisevad ja krooksuvad elu ja surma piiril. Kuidagi äärmiselt kurblik vaatepilt. Ja kõrval siplevad umbes sama poolsurnud krevetid, juba vähe rõõmsamalt ja ootavad, et kohaliku LiuHuiYangid nendest kauneid nuudliroogasid valmistaks.

Koduteel käisin toidupoes. See oli elamus omaette. Tegemist oli väiksemat sorti toidupoea nende mõistes, aga ma oleks võinud sinna uudistama jäädagi. Igatahes on liigagi palju kõike seda, mida siin veedetava aja jooksul prooviks või kokkaks. Oiii ja milliseid kooke siin veel teha annaks...
Üks toredamaid leide oli legendaarne Campbelli purgisupp, nüüd on saadaval ka printsessi sort. Etiketil on esindatud nii Tuhkatriinu, Kaunitar kui ka Ariel. Sees on nt kõigi nende peade kujulised, siis veel kinga, kõrvitsa, krooni jms kujulised makaronid. Ega siis midagi, hea et mõnda neist muinasjuttudest suvel harjutatud sai, üks päev tuleb siis lõunaks ära proovida..