Old Fashioned Fun

Nii. ei tea mitmendat korda ma seda postitust nüüd kirjutama hakkan. Igatahes püüan iga minuti tagant seivida, sest eelmisel korral läks nii pikk jutt kaduma, et ... nii vahemärkus sellest, mis just praegu juhtus :D Mu klorterikaaslane seisis mu selja taga ja vaatas mis ma teen ja kuidas ma neid esimesi lauseid siia trükin...tuli selline vestlus..
"Oh I used to do it too when I was a kid"
segaduses mina: "Do what?"
"Well you know just push all kinds of buttons randomly on a keyboard..pretend that I'm working.."

:D vot selline lõbus sarkasmist nõretav elu meil siin käib. Igav ei ole sekundikski nagu võite arvata.

Vahepeal vahetus üks toakaaslane siis veel üle rootsi poisi vastu meie koolist. Seltskond on koos ja no ma olen varemgi kirjutanud sellest, kui haigelt palju rootslasi meil koolis on aga no oleks ikka kunagistel Tallinki aegadel tõsisemalt kaaluda neid hommikusi keelekursuseid ülepäevaselt :D

Nii millest siis nüüd alustada...

NY on juba vaikselt kevadine. Kuigi "talv" on sel aastal pikk siis päikseprille saab juba kanda ja jopethõlmad võivad eest lahti olla.
Maailm tundub vahest ikka uskumatult väike ja mulle meeldib üle kõige kuidas niidiotsad teinekord kokku jooksevad. Eelmisel aastal Portugalis Triinul külas käies nägin korra ühte brasiilia kunstitudengit, kes jaanuarist alates oma superstipendiumiga Parsonsis õpib ja nüüd siin olles oleme siis sõbraks saanud. Seega on siinsete brasiillastega viimasel ajal supervahva olnud. Eile käisime paksu kassi jazzklubis sünnipäeva tähistamas. NY ööelu on ikka uskumatu. Igasuguste drag queenide ja kogu selle maailma vahelduseks sattusin lõpuks totaalselt teistsugusesse keskkonda. Fat Cat Jazzclub on päris suur mõneti underground koht, kus mängib live jazzband, saab mängida lauajalkat, piljardit, ühte imelikku mängu, mida ma pole varem näinud ja siis on seal veel pääris palju pinksilaudasid (tuletas eile laevaelu meelde jällegi :D). Päris kirju ühesõnaga aga lõbus õhtu oli. Täna otsustasime sõita Coney Islandile lõbustusparki. Nagu Foursquare seda olemist kirjeldas, on tegemist täieliku old fashioned fun-iga. Nii old school atmosfääri ei oskaks USAs oodatagi. Kevadtuuline rannapromenaad ja selle ääres hiiglaslik vanade karusellidega ja rikkis popcorni masinatega lõbustuspargimühakas. Nagu kõie retromates usa filmides üldse. Selline kriipi tsirkuseteemalise õudusfilmi muusika on ka taustaks ja aeg oleks nagu 20 aasta tagasi seisma jäänud. Eks tänu eelajaloolisele hõngule ja teisipäevale oli koht parasjagu tühi ka. Aga meil oli väga lõbus. Sai logisevatel karusellidel ikka veits adrenaliini tunnetada ja kõrget vaadet nautida, pretzeleid süüa ja muidu eakohast 25dat sünnipäeva tähistada mõnel siin.

Mõni aeg tagasi käisid  Sandra ja Oskar külas. Niiet puhus siin Eestimaiseid tuuli. Käisime üks päev Philadelphias tookord, tahaks ju väljaspool NYd seda päris ammerikalikku maailma ka vahetevahel näha. Mulle tookord jäi siiski suht uimane mulje kogu linnast. Kui Washington on selline kuninglikult rahuliks, siis Philadelphiat tahaks korra justkui raputada või paksu tolmuse uneloori pealt ära kiskuda. Aga võibolla ongi asi selles, et olen juba harjunud NY rush-kuubis elustiiliga. Igatahes Bruce Springsteen jätab oma loos siiski veidi müstilisema mulje sellest linnast. Aga Chinatowni tänavad olid sealkandis päris mõnusad ja muidugi päeva tipphetk oli see, kui leidsin kohalikult turul suures valikus lagritsaid. Mida kõike siin kõigi võimaluste maal ka saada pole, aga lagritsaid, eriti veel soolaseid, on suhtleiselt võimatu leida. Niiet rõõm oli suur ja kui ma oma rootsasest sõbrale neid koju tõin siis no nii kreisid kui me siin oleme olnud, see reaktsioon oli veel sellest kõiges üle :D
Suurest uudishimust haisid ja jõehobusid näha sattusime Sandraga Philadelphiast veel omakorda Camdenisse, poolkriminaalsesse ja üsna kõhedasse tühja rajooni sealset akvaariumit otsima...nojahh :D elu on seiklus.

Eelmisel...või oli see üleelmine nädal hmm.. no igathes oli üleriigiliselt Musicals in our Schools week ja sellega seoses ka Times Squarel  üks laulu üritus, kuhu ka sattuda otsustasin. Pidime oma koolikaaslastega laulma Anniest tuntud "Tomorrow-d" ja kuna me seda korterikaaslasega nagunii kogu aeg võidu räuskame, siis korra võib ju ilusati kaamera ees ka kaasa laulda. Ilm oli tol päeval übertuuline ja küüülm, aga kokkuvõttes oli üritus tore.

Auditioni uudiseid ka siis veidike. Kevadel on üks off-Broadway üritus tulemas, mõtlesin et proovin, sest on viimane aeg hakata mööda auditioneid kõmpima rohkem ja läks õnneks. Tüki nimi on "Slaughter on tenth avenue", originaalis on tegemist balletiga aga antud projekti raames teeb koreograaf selles balletil põhineva meie keeles broadway-jazzi põhise koreograafia. Põnev põnev, järgmine nädal peaks proovid algama, siis tean täpsemalt rääkida. Igatahes on kord aastas siin selline üritus nagu Choreographers Canvas, kus 15 rahvusvahelist koreograafi saavad oma erinevates stiilides lavastusi esitada, ja see tükk tuleb siis ka seal esitamisele.

Kindlasti läks nüüd midagi olulist meeles, mida veel kirjutada tahtsin. Aa nalja ka natuke. Need hiiglaslikud joogitopsid, milles meil karastusjooke müüakse tahetakse nüüd lõpuks ebaseaduslikuks teha. Et kui joogitops on suurem kui 16oz, siis  võib selles müüa ainult light-cocafanatasprite. Ühesõnaga...ma saan aru, et ülekaalulisus ja suhkruhaigus on siin suured probleemid aga sellevastased võtted panevad ikka muigama küll.

Aa mõni aeg tagasi käisime kooliga NEw York City Ballet-is eksursioonil. Superäge oli ikka Nii suure balletiteatri köögipoolt näha. Isegi parasjagu käimasolevat proovi sai vaadata! Milline paradiis tantsijale..Õhtul käisime "Uinuvat Kaunitari" vaatamas, eks ta ole läbi aastate mu lemmik olnud. Peale seda, kui ise palju rohkem kalssikat teen ja lõpuks ometi varvaskingadel ka veidi tantsin, on ikka hoopis teistsugune tunne seda küike suures teatris vaadata. Mu respekt baleriinide vastu on veel kümneid kordi suurem kui enne. Ja nohh mis seal ikka, silm püüab rohkem apsakaid kinni ka ehhee :D

Okei, uneaeg on praegu...

Make the Kitty Hello

No terekest üle hiiglama pika aja. Millegipärast kipub selle blogipidamisega nii olema, et algne tuhin mingiks perioodiks veidi vaibub ja lõppkokkuvõttes vaat et süümekaid tekitab. Jeees, pole jah ammu ühtegi sissekannet teinud, it's about time.

Kui imelisse koolirutiini (selle sõna kõige paremas tähenduses) sügavalt sisse elada, siis kuidagi avastad end  põhikohaga koolis elamas. Peab küll ütlema et selle üle ei saa kurta, sest kõik mis sellesse puutub on siin ainult paremuse poole läinud ja ei väsi üllatamast. Tasapisi olen tulemusi ka tunntama hakanud. Võtan hästi palju balletitunde, valisin endale lõpuks ka mentori, kes on samtui üks siinseid kõige parimaid balletiõpetajaid ja balletiartiste. Selliseid jalalihaseid ei näe mitte kõige enam photoshopitumas anatoomiaõpiskus ka mitte ja see kuidas ta asju ette näitab on lihtsalt nii inspireeriv, et paneb kümneid kordi rohkem pingutama. Olen street  jazzi ja hip hopi tunnetamiseni ka vaikselt jõudma hakanud ja selle kohta positiivset tagasisidet saanud. Kevadel võib mind ilmselt laval teatritantsu kõrvalt väikese steppimisega näha ehhee. Ja voguemist julgen ka juba natuke avalikes kohtades harjumatas käia ehhee..

Aga ilmselt pean jõuludest pihta hakkama, et vahepealsest ajast mingigi loetav kokkuvõte tuleks.
Jõuluhommik algas meil nii, et terve korter oli kõhugripis. Jah juba öösel oli räigelt paha olla, ma mõtlesin, kes see krt mu korterikaaslastest kaks tundi öösel vannitoas võib küll olla aga oli tõesti liiga halb olla, et ei läinud küsima...Hommikul selgus, et too oli seal kogu see aeg elu ja surma piiril öökinud...Et jah mingi viiruse me siin kõik külge saime ja kui hommikul perekonnaga Skypisin ja nad kõik mulle väga armsalt jõululaule laulsid, siis oli mul küll tunne et sisikond oleks nagu pesumasina trumlis. Aga kuidagimoodi komberdasin õhtul siiski Uptowni kauaplaanitud jõulupeole, kuna see oli siiski üritus, mis väga ammusest ajast plaanis oli. Seltskond oli väga rahvusvaheline eesti-ROOTSI (neid on siin alati nii palju)- jaapani- hispaania..hmm huvitav kas unustasin veel midagi...no igatahes tegime palju süüa, (millest ma küll tolles seisus nii vaimustuses polnud), loosisime kingitusi ja muidu oli ka väga lõbus. New York on ikka täpselt see koht, kus imed sünnivad. Täpselt jõuluõhtul hakkas lund sadama, enne seda siin kohe üldse näha polnud. Sadu ei kestnud küll kaua aga lummavalt ilus oli see natukenegi mis maha tuli.
Kui öösel metrooga koju sõitsin, siis vastasistuja hakkas rongis lakkamatult öökima...nojah siis...
Muidu nagu ma paljudele olen vist juba maininud, oli siin väga ilus jõulude paiku, nii suuri kuuski pole ma enne näinud ja Rockefelleri tipus olid isegi päris svarovski kristallid. Aga järgmine aasta tahaks jõuluks ikka korragi koju jõuda :)

Aastavahetus möödus päris lõbusalt. See algas suure international dinneriga, kuhu minnes ma loomulikult metrookaardi koju unustasin, poole tee pealet niigi hilinedes tagasi olin sunnitud minema, samal ajal kui kotis olev punase veini pudel külje pealt katki läks. Vähe sellest et siis oma suures ajahädas seda kõike läga trepikoja põrandalt koristasin oli ülejäänud pool ju vaja 2 minutiga ära juua, pole ju pudelit kuhu seda jätta ja head kraami raisku ei saa lasta eksole...
Peale õhtusööki Käisime sõpradega Brooklyn Bridgel, kus 2013 suure hurraaga vastu võtsime. Vaade oli superilus ja see tunne ka võimas, olen alati tahtnud aastavahetusel NYs olla. Aga siinkohal olgu öeldud, et ilutulestik on aastavahetusel äärmiselt väike, see on siin rohkem siiski 4 juuli sündmus. Pidu jätkus Brooklynis, kus sao piisavalt nalja metrooga sõites ja suvalisele korteripeole crashides ja lõpuks omadega väga underground üritusele välja jõudes. Igatahes on mida meenutada.

Vahetult enne aastavahetuse saabumist pidin veel ühe unistuse täide viima, olen alati tahtnud Radio City Rockett showd näha, see oli mu eesmärk juba aastaid. Tegemist on täiest ainulaadse showga maailmas, mida näeb ainult NYs ja ainult detsembris. Olin niiiiii põnevil. Ja elamus oli loomulikult seda väärt, juba Radio City Hall iseenesest on vaatamisväärsus omaette, ahhetasin tükk aega juba enne seda kui kümned sädelevad tantsijad lavale jõudsid ja kõik see pooltesit tundi haiglases sünkroonis tantsisid nagu üks paljundatud inimene. Võimas!

Muidugi tekkis show jooksul kaks ja pool korda äärmiselt piinlik tunne, kui avastasin, et olen ise nii mõndagi koreot samal kujul laval esitanud. Siinkohal retooriline mõttetera neile väga paljudele, kes juba aastaid teavad väga hästi millest jutt käib.  Mul on piinlik käia nende tohutult andekate inimeste tundides oma koolis, kelle orinigaalkoreograafiat olen ma ise esitanud või näinud oma kalleid kaastantsijaid esitamas. Mitte originaalnime all siis loomulikult.  Ikka äge küll kui näitad videosid oma eelnevatest tantsukogemustest koolikaaslastele ja inimesed küsivad, et ot mis, ma olen seda näinud/seal ja seal tunnis tantsinud? Või jällekord näha muusikalide reklaamis Times Squarel mõistes, et oskaks ise une pealt järgi teha. jne jne jne. Kaua võib???

New York on ikkagi sama imeline nagu alati, siiralt usun, et see on parim linn maailmas. Ka siis kui pea on problemaatilisi mõtteid täis, piisab sellest, et korra rongiga üle silla sõita ja Manhattanit näha või mõnele isiksusele tähelpanu pöörata. No näiteks see mees, kes kõnnib ringi kass peas pidevalt.

Et oma psühhomaailma päris mitte ära unustada käin korra nädalas Columbia ülikoolis nn kognitiivsel lõunal, sest seal saab tasuta kohvi ja puuvilja haha.  Tegelikult on tegemist üritustesarjaga, kus käiakse erinevatel psühholoogia või neuroteaduse teemadel ettekandeid tegemas. Tavaliselt on selleks professorid erinevatest USA ülikoolidest. Päris huvitav on. Eriti äge on see tunne, et oled teisel pool ookeani, täiesti uues keskkonnas ja ühtäkki saad aru mis terminitest ja teooriatest räägitakse :) Väga lahe. Kavatsen mingil hetkel ka mõnda sealsesse kliinilise psühho loengusse crashida, hirmsasti huvitab, kuidas seal asjad käivad. Columbia Ülikool ise on hiiiiiiiiglaslik ägedate hoonete kompleks, nagu ameerikalik Harry Potteri maailma kehastus. Ootan juba kevadet, et saaks seal nendes parkides chillida ja raamatukogu trepil päikest võtta :)

Pühapäeval toimus Chinatownis Hiina uusaasta paraad. Ma ei saa aru kuidas see võimalik on, et alati kui otsustan õigeks ajaks paraadile minna, siis kestab kupatus 6 tundi ja kui mõtlen, et päris alguses pole mõtet trügida ja kõlmetada siis on suur palagan tunniga läbi. Igatahes jah, ka seekord otsustasin hommikul veidi kauem magada ja jõudsin hiinalinna veidi hiljem nähes ainult paraadi lõppu. Aga kogu olustik oli seda väärt. Sealsed trummid ja lõputud draakonid ja serpentiinid ning sajad kilkavad asiaadid on ükekordseks nägemiseks piisav eksootika. Naljakas kuidas siin ilm muutub. Ühel päeval on soe ja teisel päeval tuuline november. (Talvemantlit mul enam pole, sest see on omaette lugu, kuidas see kohalikus geiklubis ära varastati). Igatahes oli see paraadi päev piisavalt külm, et rahvast ummistunud tänavatel sentimeeter haaval liikumisest väsida. Olin siis rõõmsalt sunnitud kahel korral hiina pagariäridesse astuma, et veits üles sulada. kiidusõnad hiinlastele, ma ei teadnudki, et nad nii hästi küpsetada oskavad, kõige õhulisem taigen, mida ma üldse söönud olen ja mõnusad täidised, niiet julgen soovitada! Lõpetasin oma lemmikus budismi templis, kuhu ma eelmisel kevadel juhuslikult sattusin ja kus mulle vahest harva täitsa niisama käia meeldib. Ma ei saa küll aru, miks on vaha hiiglaslikule Buddhale lastides puuvilju ja teed ja kohvi kokku tassida aga noh kultuur on kultuur.

Jaanuari alguses käisid Rainer ja Sven siin. Nädalaga harjusin juba nii ära, et nad siin on, täitsa kurb oli kui nad ära lendasid, kõhulihased olid rohke naeru arvelt topelttreenitud. Sai vist maailam suurimaid juudi võileibu ja cheesecake uudistada, Broadway kultuuri nautida ja veidi Ricky Martini arvelt nalja teha.

Aa siis vahepeal oli siin ju jälle vaja paanikat tekitada, et kohutav lumetorm NEMO on tulekul. Koolid  pandi jälle vara kinni, osa metrooliinidest ei pidanid enam igapäevases rütmis liikuma, inimesed ostsid poodidest saiu kokku. Tuli siis tavaline põhjamaa keskmine talveilm ilusa lumesajuga ja nii. Enamus inimesi istus kodus ja ei julgenud akent ka lahti teha. Me lõpetasime mu rootslasest sõbra ja korterikaaslasega drag queeni show-le kaasa elades, pidu ja tants kestis hommikul kella neljani, nii lõbus oli. Hea kui see skandinaavia trenn ikka alla on :P

Suurushullustus mulle ka endiselt meeldib, 950grammine tops maasikajogurtit siia blogi kõrvale :)