Mõni nädal tagasi käisime Niagara juga vaatamas. Vau! See oli ikka tõepoolest elamus, millest ennem aru ei saa kui ise koha peal ära käid. Võimas on vist vähe öeldud. Aga ilma seiklusteta pole siiski mõtet siin ilmas midagi teha eksju, siit ka minu õpetussõnad, ärge mitte ilmaski minge reisile odava hiina reisifirmaga lihtsalt selleks, et raha säästa :D Ma ei oskagi seda kõike võrdväärselt kirjeldada, mis seal toimus, aga noh veider oli juba alguses kui see ekskursioonijuht rääkima hakkas. "Hi, my first name is Weing, and my last name is also Weing, so you can call me Weing Weing" eem okei.. Kahjuks pole võimalik seda imelist aktsenti siia juurde mustvalgelt juurde vürtsitada...oii kui te vaid oleks seda kuulnud. "Niiiuuu jooor iis a veeeri teistii aaappple...everyone wants to take a bite, yes guys yes guys" Mõne aja pärast tahtis ta, et terve bussitäis paneks kirja tema telefoninumbri, siis me pidime kõik ette kujutama, mis juhtub kui kõik 50 inimest käivad ühe korra bussi wc-s "Umagine guys imagine, veeery bad smell, veeeery veeery bad smell. Ühesõnaga kui tahad wc-sse minna, siis pead talle helistama või smsi saatma, ei pea bussis püsti tõusma. Jess! Olgu veel öeldud, et me olime bussis ainukesed mitteasiaadid, kõik ülejäänud olid hiinakad ja valdavas enamuses eelajaloolised pensionärid. Meie kõrval üle vahekäigu istus hiina vanamees kes haigutas iga kord nii valjusti üle bussi, et ma mõtlesin et ta hakkab surema. Ees istus depresseerunud hiina naine oma mehega, kellega nad terve reisi jooksul vahetasid umbes 4 sõna. Ausalt. Küll sellel oli ikka kibestunud elum ta rääkis bussijuhiga ka rohkem kui oma mehega, käis siis meie peale kaebamas, et me naerame. No vabandage väga, päevasel ajal reisil olles naerda on tõepoolest midagi ennekuulmatut eks. Asi lõppes sellega, et me pidime teisel päeval bussi tagaotsa kolima, kus siis pidavat olema parem rahuneda või misiganes.
Päeval käisime ühes kummalises turistipoes, kus oli kolm hiiglaslikku mängulooma, karu, põder ja pühvel vms. Tahtsin Mariannele karuga pilti teha, põlvitasin siis nende loomade kõrvale, et nendega samas suuruses olla enam vähem ja üks veider india mees tuli ja tõstis pool pühvlit mulle õla peale. Nojah..äge reisiseltskond oli küll...Ei hakka üldse rääkima, kommunistlikus korras äratuskellade seadmisest jne, igatahes vaatepilt Niagarale oli suurepärane, õhtul lausa maagiline, vaatega öisele säravale Kanadale. Jälle oli raske uskuda, et see kõik on päriselt.
Pühapäeval käisime Sandraga vaatamas Julliard Schooli uute tantsude etendusi. Täitsa rabatud jälle...eriti kui mõelda, et need on veel õpilased, kes seda teevad..oijah võtab ikka ohkama küll. Täna hommikul olid minuga contemporary tunnis tüdruk ja poiss, ma pakun vanuses umbes 8, kelle jalag tõusid vabatahtlikult ikka nii kõrva taha ja saltod lendasid järjest...mida kõike oleks andnud, et endal selles vanuses sellised võimalused oleks olnud...
Eelmisel nädalavahetusel toimus kesklinnas jõuluvanade rongkäik jook vms, ise kahjuks sel korral sinna ei jõudnud, kuna käisime Williamsburgis igasugu vintage turge ja laatasid uudistamas. aga pm võisid kõik vabatahtlikult kesklinna jõuluvanakostüümides marssima minna, kõik tänavad olid punased. Ilmselt olid lapsed päääris segaduses. Noh arvatavasti mitte ainult lapsed. Õhtul kui väljas käisime olid kõik baarid ja pubid juba joobes päkapikke täis :D
Toiduvärvi pole siin iialgi liiga palju. Kui tavaline piparmündinäts on üsna sageli roheline, siis roheliseks ta ka jääb, ükskõik mitu tundi sa seda ka ei näriks.
Jõuluaeg on siin ilus. Eks ikka kipuvad jõulu ajal mõtted rohkem kodu peale ka. Peale teie kõigi kallite igatsen lund, glägi ja verivorsti, jõululõhna. Aga meil on kodus üleni ära kaunistatud kuusk, palju jõulutulesid ja jõuluküünlaid. Linn on ilusam kui iial varem. Eile käisime ühes Manhattani kautusebaaris, see on läbi kahe korruse, alumisel saab tantsida ja ülemisel on hiigalslik õueterrass vaatega kogu Manhattanile, ja uskumatute jõulukaunistustega. Et välja külm ei hakkaks saavad kõik selga tõmmata punased kapuutsidega fliisimantlid.
Aga kombestiku juurde, mulle tundub, et Eestis ja Euroopas üldse on jõulud siiski veel enam perekesksem ja rahulikum kodune püha, siin on ka superilus ja soe, aga veidi rohkem kommertslik. Glögi oleme siin rootslastega igal pool otsinud, no ei ole, kui midagi sellelaadset on siis on see reeglina nagu kuum morss. Nad joovad siin kuuma õunasiidrit (alkoholivaba) ja munalikööri.
Et olemist veidi kodusemaks muuta käisin eile Eesti Majas. Väga mõnus reede õhtu oli. Jõulutunne kohe võimendus mitu korda..Seal oli seekord niii nii hubane kõigi küünalde ja jõululõhnadega, sõin õhtusöögiks verivorsti hapukapsaga ja lõpuks ometi leidisn ainukese koha USAs vist, kus saab hõõgveini. Istusime seal kuni päris hilisõhtuni, jõime hõõgveini ja lobisesime, majaperenaine tegi majatuuri, jube ilus on see muide!! Päris õdus oli seal eesti keeles rääkides ja jõululaule kuulates..peaaegu nagu kodus oleks olnud, seda oli hetkeks enne jõule vaja :D Enne siinseid jõululõunaid tulevad mul vist esmakordselt SKypejõulud, jeeei eesti tehnoloogia!! :P
Igatahes on mul kodus veel rootsi piparkoogitaigent (Ikeast) ja nüüd ka veidi hapukapsast ja verivorsti Eesti Majast. Aga muidugi ei maitse see kõik päris nii nagu eesti kodus.. :)
Siin olles olen nii mõneski olukorras mõelndu, et "Kui keegi oleks mulle mõned kuud tagasi öelnud, et nii läheb siis ma oleks naernud ja poleks seda uskunud.." Nii oli näiteks siis, kui ma olin päikeselisel pühapäevahommikul Brooklyn Bridgel, kui nägin Ricky Martinit autos istumas, kui omale stepptantsu kingad ostsin, kui mu üks suurimaid lemmikkoreograafe, kelle videosid ma olen aastaid kodus vaadanud ja imetlenud (Sonya Tayeh) meile tundi andis, kui ma olin samas tunnis So You Think You Can Dance võitja Melanie Moore-ga, kui me tantsisime siinsete supertoredate inimestega New Yorki reedeõhtustel pidudel, kui avastasin, et mul on siinkandis selliseid hingesugulasi, kes on mulle alati palju lähemal elanud, aga kellega me teisel pool maakera nüüd oleme kokku juhtunud, kui ma NY kodu võtmed kätte sain jne jne jne. Üks sellistest hetketest oli eelmisel nädalal , kui ma läksin oma esimesele auditionile ja mul läks hästi. Nii, palun nüüd mitte lõhki naerda, see oli hip hopi audition. Ma ei tea, kuidas ma sellega olen hakanud tegelema ja kuidasmis väevõimuga ma end sinna vedasin, aga hästi mul läks ja naljakas oli ka. Ega see mingi suur suur asi ei ole, aga kuskilt tuleb alustada ja uusi väljakutseid elus vastu võtta :D
Eile käsisime ühel päris suurel hip hop sessionil v practice nightil, lihtsalt vaatamas/tantismas. Noh pigem vaatamas, sest tase oli nii metsik. Siin on muide väga tavaline tantsijate seas, et käiakse väljas puhtalt selleks et harjutada. Ilma alkoholita tantsitakse varaste tundideni välja..practice makes perfect.
