Thankful for living the dream

Mis teil esimese asjana seostub sõnaga Tänupühad? Kalkun? Jee mul oli ka nii. Esimest korda elus siis kogesin ameeriklaste lemmikuid Thanksgiving-uid. Ma pole kunagi põhjalikumalt sellesse pühasse süvenenud. Nüüd aga mõtlen ja imestan, et miks see ei ole ometi rahvusvaheline riigipüha? Siin on tegemist ääretult olulise sündmusega. Nagu mainitud, see on riigipüha, mingit õppimist ega töötegemist sel päeval ei toimu. Päeva põhieesmärk on väljendada oma tänu kõige selle eest, mille eest tunned, et oled tänulik. Minu meelest, me teeme seda liiga vähe. Vähemalt ma leian küll, et mulle on elus väga palju antud,  aga ma pole kindel kas selle eest piisavalt (tihti) ja tänulikkust väljendan. Siin räägitakse sellest hästi palju. Nii tänavapildis, koolis, igasugustes jutuajamistes, kõikide facebooki postitused on ka täis tänuavaldusi. Minu meelest on geniaalne, anda inimestele vaba päev, et seda kõik olulist endale meelde tuletada ja väljendada. Muidugi lõpetav päeva hiiiiiiglaslik ammerikalik söögiorgia suure kalkuni ja saja miljoni muu asjaga perekonna ringis, mis on igati armas. Eks sellesk ongi inimestele vaba päev antud, et kõik saaks koju sõita, kes vähegi kaugemal elab. Igatahes, kui ma kunagi mingil kummalisel põhjusel siit ära peaks kolima :D siis see on tähtpäev, mille võtan endaga kaasa igasse maailma otsa. Ma olen väga tänulik selle eest, et mul on armastav perekond, maailma kõige suurepärasemad sõbrad, kes on alati minu jaoks olemas, kõiksuguste võimaluste eest, mis mulle on elus antud, tantsu eest ja selle eest, võimaluse eest tegeleda igapäevasel sellega, mida üle kõige armastan ja puhtalt selle eest, et end õnnelikuna saan tunda. Niiet aitäh teile kõigile, kes te seda loete ja üldse olemas olete :)

Päev ei ole täis ainult emotsionaalseid tänuavaldusi ja muidu õgardlust. Hommikul oli meil siin hiiglaslik paraad. Õhupallide puhumist alustati juba eile ja tean, et mass rahvast käis vaatamas, millega tegu on. Ma ei saanud pihta päris hästi sellele ja olin eilse õhtu koolis ja peol. Olen harjunud et kõik siinsed pidustused ja paraadid kestavad mingi 5 tunni kanti ja lootsin selle peale ka täna hommikul, kui veidi hiljem kohale läksin. Seekord pidin ikka kahetsema ka veidi, sest vaatepilt oli liiga võimas ja ületas kõiksugu ootusi, ning kahjuks nägin ainult lõppu. Aga tänavahel oli lisalks orkestritele miljoneid cheerleadereid, kõndivaid piparkoogimehikesi, küpsisemaskotte, ratastel ringi veerev Central Park, Alice Wonderland, ja no kõike, mida vähegi võlumaailma nimetaja alla panna saab, ma olin ikka eufoorias nagu 4 aastane laps. Päriselt ka!! Tundsin, et olen täpselt 4 ja sattunud kuhugi Narnia laadesse kohta metroost välja astudes ja kõiksugu imed on võimalikud ja  üllatused sellised, mida ei oska oodatagi. Rongkäigul hõljusid pm pilvelõhkujte kõrgused õhupallid, mis olid kõiksugu multikategelaste kujuga. Neid navigeerisid all nööridega vähemalt 25 inimest korraga õhupalli kohta. Ja jah, Ronald Mc Donald võib olla sama suur kui Donalt Trumpi maja! Ma pole mitte kunagi midagi sellist näinud. Unes ka. Pildid tulevad Facebooki kohe varsti, aga siin on link kohalike fotograafide jäärvustustest http://www.google.com/search?q=thanksgiving+parade+2012&hl=en&client=safari&tbo=d&rls=en&source=lnms&tbm=isch&sa=X&ei=9QKvUPvpO5LK0AH-jYHoBg&ved=0CAcQ_AUoAA&biw=1279&bih=593

Meie kalkun on endiselt veel külmkapis, ootame kuna ameeriklasest korterikaalane koju jõuab ja selle ameerikapäraselt ära küpsetab :D Tegime siis lademetes kooke banaaniglasuuriga :) I'm never eating again..

Nii kesköö on kohe käes, see tähendab et kohe algab Black Friday, poodides on metsikud soodustused ja need tehakse keskööl lahti, pakkumised kehtivad kuni homse keskööni. Alguses mõtlesin, et peaks ikka minema kasvõi vaatama seda ööshopingut aga kui nägin paari videot eelmisest aastast, siis mõtlesin et okei...massipsühhoosi on väiksemas annuses juba psüh haiglas ka nähtud. Ma ikka tahan oma 100 aastat ära elada, vastasel juhul võiks minust saada vaim, kes räägiks et eee ma surin nii, et krabasin Black Fridayl odavad t särki või Ipadi....kreisi! Vaatan homme hommikul kuidas lugu on. 

Ilus päikseline ilm kutsus täna jälle Central Parki. Sinna võiks vabalt elama jääda. Üks naine mängi vee ääres kuldset harfi ja vee peal sõistid inimesed paatides oma turistiringe. Istusin seal ja ootasin oma sõpru. Siis tuli mu juurde üks fotograaf ja ütles, et teeb seerat Centra Parki nägudest, projekt on pikaajaline ja ta jäädvutsab kõiksugu huvitavaid inimesi, et kas ta võib minust ka pilti teha. Ma ütlesin, et jaa muidugi ja küsisin veel siis fotode ja näituste kohta, siis käis ta päris loogilise lause välja kuidas kõik pildid tahab ta printida mustvalgelt ja seega mu roosa müts jääb väga lahe seal...okei..

Muidu on siin vahepeal olnud hästi töine ja lõbus. Olen koolis siise ahminud kõike mida vähegi saab ja püüan seda vägegi intensivsemalt teha. Mul on tunne, et vähemalt mingid esimesed edusammude algused hakkavad tunda andma :) Varsti saan pisikese kommiraha ka teenida siin. Teeme nii, et see on nüüd nali eks, sest ma ju ei või siin mingit tööd teha...

Üks päev tulime korterikaalsasega poest koju oma saja kotiga ja läks nii lõbusaks, et unustasin ühe koti (kus oli veel kõige olulisem pirukas sees!!) tänavale, ise seda märkamata...miks ma mküll ei imesta, et minuga sellised asjad juhtuvad...õnneks avastain seda kohe koju jõudes ja näljased naabrid ja kassisuurused rotid polnud veel mu tulevaste õhtusöökide kallale läinud. Mitte et sellest koolis vähe oleks aga kõhulihaste trenn on siin korteris selles mõttes ikka korralik, niiet armas kodu tasus ootamist :)

Siin nurgake mu elamisest siis. Teisele poole jääb veits mõnusat põrandaruumi ja kaks seinakappi..katuse all olen...jube hea, et lühike kasv taaskord kasuk tuleb. Showstoppersid, juhin pildile tähelepanu!! Eile andsin intervjuud ühe raamatu jaoks ja rääkisin teist nii mõnegi sõnaga... :)

Free cheese in a ghost town

Peale seda kui Sandy maha rahunes oli linnas kummaline. Ma ilmselt ise ka ei saa aru, kui väga mul tegelikult vedas kogu selle orkaaniga. Kaadrid, mis mõnest linna piirkonnast olid üles võetud olid ikka tegelikkuses vääga jubedad. Ma isegi ei hakka rääkima inimestest, kes surma said,  või kellel elektrit polnud. Uputus oli nii meeletu, et kõik metrooliinid siiani ei tööta. Esimestel päevadel peale Sandyt oli ikka väga hull, kui meil lõpuks kool avati kulus mul kolm tundi, et sinna jõuda. Pm on metrooliiklus ikka hädavajalik NY suguses linnas. Algul ei töötanud ükski liin, bussijärjekorrad olid niiii metsikud. Inimesed, kes olid maeiteakuikaua bussijärjekorras seisnud ja seal mõnusalt edasi liikunud, pakkusid möödujatele oma järjekorra kohta 10 dollari eest ja muud lollust. Mõtlesime siin korterikaaslasega, et peaksime koolist vaba päeva võtma ja järjekordades seisma ja sedasi raha teenima :P

Bensiin hakkas ju ka otsa saama, sest Jersey, mis on suures osas nii hävinud kui olla saab (oioioi mitu korda ma jõudsin end tänada, et ma sinna kassihullu naise juurde ei jäänud). Autojärjekord bensiinijaamadesse (nendesse vähestesse, mis paar tundi päevas töötasid) oli ülw 12 bloki (tänava siis eestikeeli), pluss 3-4 blokki jalgsi jrks seisjaid kanistritega. 

Kõige kriipim oli siiski see, et terve Lower-Manhattan oli mitu päeva ilma elektrita. Sõitsin öösel bussiga koju. Sellist kottpimedust ei ole ma ammu kuskil näinud. No ega tegelikult ju ei näe ka kunagi, ainult maal metsa vahel. Linnas ikka mingid tuled on. Aga siisn olid KÕIK pilvelõhkujad pimedas, mitte ühtegi tänavavaldustust, valgusfoori, mitte midagi. Mõningad autod sõitsid suurematel tänavatel. Paaril üksikul aknal oli näha küünlaid. Üks mitte alla andev ajaleheputka müüja oli oma telgi lahti teinud ja müüs ühe küünla valgusleegis oma stuffi seal. Ei tea küll kellele. Inimesi seal ei liikunud, Kui siis vähemalt õhtusel ajal väga üksikult, telefoni või taskulambiga valgust näidates. Tühi ja vaikne ja kottpime. Kõhe kummituslinn. Suured sillad olid poolenisti valgustamata. Manhattani siluett, mis särab muidu rohkem kui kõik maailma juudi jõulupuud kokku, oli poolenisti pime. Ma võiksin seda ette kujutada ükskõik kus, tõsiselt, aga mitte New Yorkis! Ja seda enam mitte Manhattanil. Mulle meeldib sellest nii mõelda: For the first time in history, lower part of the city that never sleeps fell asleep for a while...

Päeval oli linnas oluliselt vaiksem kui muidu. Aga tänaval jahagi tasuta juustu ühest autost :D päris naljakas reklaamikampaania oli :D Kolm pirakat juustutükki kolmel näkileival ei olnud mingid lihtsalt pisikesed testrid vaid nende ära söömisega oli tõsiseid raskusi, näete siis, ega niisama öelda, et siin lähevad unistused täida, võin julgelt väita et tasuta lõunad on olemas :D

Nii 1. novembril ma LÕPUKS kolisin oma uude koju!!!! Ise ka ei suuda uskuda, esimest korda 6 nädala jooksul sain oma kohvri lõplikult lahti pakkida ja kappi ära panna. Ja selle vähese aja jooksul mis ma olen siin olnud, olen ma sellest täiesti vaimutsuses, see on minu jaoks täpselt õige koht ja igasugune jama ja ootamine on end igati ära tasunud. Ma olen ikka niii õnnelik, hoidsin neid korterivõrmeid ikka tükk aega käes, mõnus õnnesurin on siiani sees. Korter on väga armas, ma elan katusetoas ja kokku on meid siin praegu 6 mina, kanada poiss, kes on ajutiselt pikemaks ajaks külas siin, üks austria tüdruk oma ameeriklasest peikaga, siis üks rootsi kutt (tulevante top-drag tegelt ka!!) ja tema sõbranna. Me kõik peale selle ameerika kuti käime samas koolis, noh mõni on varem käinud ja nüüd ajutiselt tagasi tulnud, niiet ainult unistada võis sellisest ameerikalikust korterijagamisest, mis on siiani olnud väga fun no ja et meid siin 5 tantsijat on see on veel eriti super, kõik igapäevaselt pöördlevad ja venitavad ja sirutavad ja ja ja ja...õhkkond on supermõnus. Polegi siin ükski öö normaalsel ajal magama saanud, sest me oleme kogu aeg lobisenud või filme vaadanud või muidu vahvad olnud :) Homme lähen ikeasse ja toon ägedaid küünlaid ja värki ja siis teen ilusaid pilte ka oma uuestu kodust. 

Head ööd  :)